Elab Aleksandr Luria (jul 16, 1902 – aug 14, 1977)

Description:

Aleksandr Romanovitš Luria (1902–1977) oli vene psühholoog ja uurija, kes on tuntud kui neuropsühholoogia isa. Luria sündis Kaasanis (Venemaa) ja oma kõrghariduse sai ta 1921. aastal Kaasani Instituudis (Cole, 2024). Luria oli väga aktiivne tudeng, keda kõnetasid Freudi ideed ja millest tõukuvalt asutas ta Kaasanis Psühhoanalüütilise Assotsiatsiooni (Allik, 2021; lk 117-119). Oma varasemates uuringutes püüdis ta luua objektiivseid teaduslikke meetodeid, et uurida Freudi ideid mõtlemise kõrvalekalletest ja väsimuse mõjust vaimsetele protsessidele (Cole, 2024).

Tänu oma reaktsiooniaja mõõtmiste rakendustele tööpsühholoogias, sai Luria 1923. aastal koha Moskvas asuvas Psühholoogia Instituudis (Cole, 2024). Seal arendas ta seal välja oma “kombineeritud mootori meetodi”, mida sai kasutada indiviidide mõtteprotsesside hindamiseks, ning mis hiljem sai Lääne riikides tähelepanu ja kujunes psühhodiagnostika mudelsüsteemiks (Cole, 2024). Huvitav, et Venemaal jõdsid need uuringud publitseerimiseni alles 2002. aastal, tõenäoliselt Nõukogude Liidu ajal kehtiva psühhoanalüüsi keelustamise tõttu (Cole, 2024).

1924. aasta oli Luria jaoks elu pöördepunktiks (Allik, 2021; lk 117-119), sest tol ajal saab ta tuttavaks Lev Võgotskiga, kellest kujunes tema elu suurim õpetaja, mentor ja kolleeg. Võgotski peamiseks uurimissuunaks oli ajaloolis-kultuuriline lähenemine, mille keskseks väiteks on see, et kõrgemaid psüühilisi protsesse ei saa vaadelda ilma sotsiaal-kultuurilise kontekstita — nad on sellega väga tihedalt seotud, selles üles ehitatud (Cole, 2024). See mõte andis Luriale suure tõuke uurida, kuidas sotsiaal-kultuurilised muutujad on seotud ajus psühhofüsioloogilisel tasandil toimivate mehhanismidega.

Neuropsühholoogia teke

1930. aastate lõpus astus Luria meditsiini õppima, et varjuda Stalini poolt algatatud “puhastuste” eest (Cole, 2024). Meditsiini valdkonnas spetsialiseerus ta afaasiatele, mis andis võimaluse tegeleda kõne ja mõtlemise teemadega poliitiliselt neutraalsel pinnal. Nõudlus selliste teadmiste järele Teise Maailmasõja algusega kasvas ja Lurial tuli hakata tegelema peatraumasid saanud sõduritega (Cole, 2024). Just sellel traagilisel perioodil töötas ta välja uue lähenemise aju ja tunnetusprotsessidele, mida on hiljem nimetatud neuropsühholoogiaks. Pärast Teist Maailmasõda pidi ta oma tööd mõneks aastaks Neurokirurgia Instituudis antisemiitlike repressioonide tõttu katkestama, sel ajal lülitus ta ümber laste kõne ja mõtlemise uurimisele (Cole, 2024). Kõik see tuletab meelde fraasi “kes tahab, see leiab võimalusi” — seda on võimas näha, kuidas vaatamata erinevatele keeldudele ja piirangutele, suutis Luria ikkagi tegeleda sellega, mis tema jaoks oli huvitav ja oluline.

Luria kõige mõjukamad teosed

1932. aastal avaldas Luria oma tööd "The nature of human conflicts", mis rääkis raskesti kontrollivatest emotsionaalsete reaktsioonide füsioloogilistest näitajatest (Allik, 2021; lk 117-119). Hilisematel aastatel avaldas ta kaks olulist juhtumiuuringut: “Väike raamat suurest mälust” (1968), mis kirjeldas erakordse mäluga meest, ja "The Man with a Shattered World: The History of a Brain Wound" (1972), mis analüüsis trauma järel ajukahjustuse saanud patsienti, kes kaotas võime lugeda ja maakaardist aru saada (Allik, 2021). Google Scholar (2024) järgi on Luria kõige mõjukamad tööd "Higher cortical functions in man" (millele on viidatud 10249 korda) ja "The working brain: An introduction to neuropsychology" (8383 viidet).

Kitsam seos Eesti psühholoogia ajalooga

Oma töös “Eesti psühholoogia ajalugu” kirjutab Jüri Allik (2021; lk 117-119), et Aleksandr Luria on Eesti ajaloo kontekstis mõjutanud mitmeid psühholooge, kes aktiivselt tegutsesid või tegutsevad arengu, haridus- ja kultuuripsühholoogia valdkondades. Eelkõige peab mainima Peetrit Tulviste, kelle jaoks oli Luria õpetajaks Moskva Ülikoolis, edaspidi ka juhendajaks ja mentoriks. Peeter kordas isegi Luria Kesk-Aasia ekspeditsiooni (hiljem ka Taimõri poolsaarele), et uurida traditsioonilisel viisil elanud inimeste mõtlemist, kellel puudus kirjaoskus ja kooliharidus. Tulviste on omakorda mõjutanud Jüri Allikut, kes mainib, et “Eesti psühholoogia oli väga kolklik selle ajani, kui Peeter Tulviste Moskvast tagasi tuli” (Allik, 2015). Lisaks on Luria oma mõju avaldunud ka Tartu ja Tallinna koolipsühholoogia koolituste loojale Eve Kikasele, kultuuri- ja neuropsühholoogia professorile Aaro Toomelale ning psühholoogia ja semiootika professorile Jaan Valsinerile (Allik, 2021; lk 117-119).

Kasutatud allikad

Allik, J. (2015, November). Peeter Tulviste – 70 | Ajakiri.ut.ee https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/1640
Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 117-119.
Cole, M. (2024, 25. November). Alexander Luria: Materials for Special Issue of the Journal, Cultural-Historical Psychology. https://luria.ucsd.edu/index.html
Google Scholar (2024, 25. November). https://scholar.google.com/

Added to timeline:

Date:

Images: