Psühhiaatriahaigla "Seewald" avamine

Seewaldi psühhiaatriakliiniku loomine oli otsene vastus 19. sajandi lõpu vajadusele parandada vaimuhaigete olukorda Eestimaal. 1889. aasta Liivimaa arstide päeval tõi psühhiaater A. Mucklin esile, et vaimuhaigete hooldamine Balti kubermangudes (Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa) oli väga kehval tasemel ega vastanud isegi miinimumnõuetele (Tergem, 2003, lk 15). Vaimuhaigete hoolduses oli Eestimaa kubermang maha jäänud Liivimaast, kus asutati 1877. aastal Tartusse eravaimuhaigla ja 1897. aastal avati Jämejalas epileptikute ja nõrgamõistuslike varjupaik (Gustavson, 1981, lk 24). Paljudes teistes riikides olid psühhiaatriahaiglad juba ammu olemas: Peterburis alates 1772. aastast ja Moskvas 1809. aastast (Tergem, 2003, lk 14). Pariisis alustati kaasaegset psühhiaatrilist ravi 1793. aastal (Zanello et al., 2017), ning Riias avati kaasaegne psühhiaatriakliinik 1862. aastal (Lībiete, 2014). Enne 1903. aastat puudusid Eestimaa kubermangus spetsialiseeritud asutused, mis oleksid pakkunud vaimuhaigetele asjakohast psühhiaatrilist ravi. Tallinna hospidalid ei keskendunud vaimuhaigete ravimisele, vaid nende kinnipidamisele: näiteks 1796. aastal avatud Priihospidalis puudus erialane arstiabi, 1867. aastal avatud Diakonissidemaja piirdus ravis jumalasõnaga ning 1892. aastal avatud Grünbaumi ajutine osakond tegeles samuti vaid kinnipidamisega (Raudla, 2012, lk 14; Tergem, 2003). Seewaldi rajamine 1903. aastal oli murranguline samm, mis võimaldas Eestimaa kubermangu vaimse tervise probleemidega elanikkonnal saada ravi ning pani aluse Eesti psühhiaatria arengule tänapäevases tähenduses. Eestimaa aadli rikkus võimaldas heategevuse algatamist, mille üheks sammuks oli Raasiku krahvinna Elise von Sieversi eestvedamisel 1897. aastal loodud Maa Vaimuhaigete Hooldamise Selts. Selle eesmärgiks oli rajada vaimuhaigetele raviasutus. Selts sai olulist toetust paruness Marie Girard de Saucantonilt, kelle annetatud Seewaldi suvemõisa maaala pakkus vajaliku aluse projekti elluviimiseks (Tergem, 2003, lk 15). Üks sellise heategevuse põhjusi, lisaks altruismile, oli ka hirm toona intensiivistunud venestamisaktsioonide ja nende kaasnevate ebameeldivate tagajärgede mõju ees (Gustavson, 1981, lk 21). Seewaldi suvemõisa maaaladele rajati patsientidele rahulik ja tervendav keskkond, mida täiendasid uued hooned ning ümbritsev kase- ja männimetsast koosnev park. Rajatud hooned meenutasid pigem villasid kui tavalisi haiglaid, olles kooskõlas psühhoterapeutilise arhitektuuri uuenduslikkusega, kus keskkond ja sisekujundus mängisid olulist rolli patsiendi vaimse heaolu toetamisel (Tergem, 2003, lk 17). Haiglas olid kõik moodsad seadmed – liftid, sundventilatsioon, elekter ja keskküte (Gustavson, 1981, lk 37-38). Samuti oli oluline, et personal oleks kannatlik, tähelepanelik, taktitundeline ja tasakaalukas, olles osa tervendavast psühhoterapeutilisest keskkonnast (Tergem, 2003, lk 19). Haigla arhitektuur ja looduskeskkond koos sotsiaalse toetusega olid lahutamatud elemendid, mis kajastasid tolle aja uuenduslikku lähenemist vaimse tervise ravimisele. Arstidel oli kõrgetasemeline väljaõpe. Enne Tallinna tööle asumist olid nad lõpetanud Tartu Ülikooli ja omandanud täiendavaid teadmisi erinevates kohtades. Seewaldis töötanud arstid dr Ernst von Kügelgen ja Walter Holst olid õppinud Heidelbergis professor Emil Kraepelini juhendamisel, keda peetakse kaasaegse teadusliku psühhiaatria rajajaks (Allik & Tammiksaar, 2016; Tergem, 2003, lk 16). Seetõttu kajastasid kliiniku ravimeetodid kaasaegseid psühhiaatrilisi suundi: haiglas ei olnud nähtavaid trelle, rakendati avatud uste poliitikat ning patsientidel võimaldati tegeleda loometegevusega (Tergem, 2003, lk 16). Haigla võttis eeskuju paljuski teistest Euroopa moodsatest psühhiaatriaasutustest, kus pöörati suurt tähelepanu patsientide vaba aja veetmisele (Gagen, 2019). Haiglas pakuti patsientidele mitmesuguseid vaba aja veetmise võimalusi: nad said tegeleda spordiga, sealhulgas mängida kroketit, jalgpalli ja tennist. Samuti olid olemas lugemis- ja muusikatoad. Haiglas oli ka klubimaja, kus töötajad ja patsiendid said koos aega veeta, korraldada näidendeid ja muusikalisi etteasteid, kus esinesid nii patsiendid kui töötajad (Gustavson, 1981, lk 139). Patsientidele pakuti Seewaldus tööd, mis vastas nende oskustele, näiteks köögis, aias, põllul või tisleri-, kingsepa- ja rätsepatöökojas (Gustavson, 1981, lk 113). Seewaldis kasvatati ise köögivilju, teravilja ja peeti loomi – sead, kanad ja hobused (Gustavson, 1981, lk 205). Seewaldi psühhiaatriakliinik oli teaduslikus mõttes oluline, kuna seal hakati kasutama uuenduslikke meetodeid, nagu psühhoteraapia uued vormid, insuliin- ja elekterkrampravi (Tergem, 2003, lk 20). Esimene elekterkonvulsioonravi protseduur raske psühhootilise seisundi raviks viidi maailmas läbi 1938. aastal, Seewaldis hakati seda meetodit rakendama 1944. aastal. Insuliinraviga, mida samuti kasutati raskete psühhooside raviks, alustati maailmas 1933. aastal ja Seewaldis 1938. aastal (Regionaalhaigla, 2024). Seewaldi uuenduslikkus sai laiemalt tunnustust, kui 1913. aastal osales Seewald ülevenemaalisel tervishoiunäitusel, kus eksponeeriti näidispalatit, haigla kipsmaketti, fotosid avatud uste poliitikast ning teavet ravimeetodite kohta, mille eest pälvis Seewald auhind-diplomi (Gustavson, 1981, lk 111-112).   Kasutatud kirjandus Allik, J., & Tammiksaar, E. (2016). Who was Emil Kraepelin and why do we remember him 160 years later? TRAMES: Journal of the Humanities and Social Sciences, 20, 317. https://doi.org/10.3176/tr.2016.4.01. Gagen, E. (2019, November 25). What life was like in mental hospitals in the early 20th century. Academic rigour, journalistic flair. https://theconversation.com/what-life-was-like-in-mental-hospitals-in-the-early-20th-century-119949. Gustavson, H. (1981). Tallinna Vabariiklik Psühhoneuroloogiahaigla: 1903–1944 ühes asutamise eellooga. Tallinn: H. Gustavson. Saadaval https://www.etera.ee/zoom/201180/view. Lībiete, I. (2014). Development of psychiatry in Latvia between 1918 and 1940: Summary of the doctoral thesis for obtaining the degree of a Doctor of Medicine, Speciality – History of Medicine. Institute of History of Medicine, Rīga StradiņRan University. Saadaval Rīga Stradiņš Ülikooli raamatukogus ja veebilehel: www.rsu.lv. Raudla, H. (2012). Kilde Viljandi meditsiini ajaloost. Viljandi: Viljandi haigla ja Heiki Raudla. Regionaalhaigla. (2024, aprill 3). Psühhiaatriakliinik. https://www.regionaalhaigla.ee/et/psuhhiaatriakliinik-120. Tergem, I. (Koostaja) & Murutar, K. (Toim.). (2003). Seewald 100 / Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik. Harjumaa: Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik. Zanello, M., Pallud, J., Baup, N., Peeters, S., Turak, B., Krebs, M.-O., Oppenheim, C., Gaillard, R., & Devaux, B. (2017). History of psychosurgery at Sainte-Anne Hospital, Paris, France, through translational interactions between psychiatrists and neurosurgeons. Neurosurgical Focus, 43(1), E9. https://doi.org/10.3171/2017.6.FOCUS17250.