3h 36min, mar 30, 2013 y - APS nimetab Kristiina Kompuse psühholoogiateaduse tõusvaks täheks

Description:

Kristiina Kompus on Eesti päritolu psühholoog ja neuroteadlane, kelle uurimishuvid keskenduvad kognitiivse kontrolli ja tahtmatu tunnetuse vahelisele koostoimele inimese ajus, hõlmates tahtmatut episoodilist meenutamist ja auditiivseid hallutsinatsioone. Ta õppis psühholoogiat Tartu Ülikoolis ning kaitses doktorikraadi 2010. aastal Umeå Ülikoolis (Rootsi). Pärast seda on ta töötanud järeldoktori ja dotsendina Bergeni Ülikoolis (Norra), Bioloogilise ja Meditsiinilise Psühholoogia osakonnas ning olnud Tallinna Ülikooli Loodus- ja Terviseteaduste Instituudi kognitiivse neuropsühholoogia dotsent (Tallinn University, 2017; Frontiers).

Kristiina Kompus omandas bakalaureusekraadi psühholoogias Tartu Ülikoolis 2005. aastal. Oma bakalaureuseõpinguid meenutades toob Kompus esile teda teadusteel enim mõjutanud mentoreid: „Minu bakalaureuseõpingud Tartu Ülikoolis avaldasid mulle suurt mõju. Psühholoogia osakond, mida juhtis Jüri Allik, paistis silma oma kompromissitu, peaaegu raevuka pühendumusega teaduslikule rangusele nii loengusaalides kui ka avalikus debatis. Külalisena esinenud Endel Tulvingu loeng mälusüsteemidest andis mulle arusaadavalt tõuke mõista, kuidas kognitiivsed süsteemid omavahel suhtlevad.“ (APS, 2013).

Peale bakalaureusekraadi omandamist jätkas Kristiina Kompus õpinguid Umeå Ülikoolis Rootsis, kus kaitses 2010. aastal doktorikraadi. Tema doktoritöö Umeå Ülikoolis uurib, kuidas aju erinevad osad ja signaalirajad osalevad mälestuste meenutamisel, olenevalt sellest, kas meenutamine on tahtlik või spontaanselt esile kutsutud. Tahtlik meenutamine, näiteks kui püüame meenutada nädalataguseid sündmusi, nõuab märkimisväärset vaimset pingutust ja aktiveerib aju frontaalsagara ülemise osa. See piirkond on seotud mitte ainult mäluga, vaid ka üldiste vaimsete pingutuste ja kavatsustega. Spontaanne meenutamine, mis võib tekkida näiteks lõhna, pildi või sõna mõjul, algab aga teistest ajuosadest, mis töötlevad tajutavaid stiimuleid. Huvitaval kombel ei pea sellised mälestused olema emotsionaalselt laetud, et neid spontaanselt meenutada. Samuti ei aktiveeri need aju rohkem kui tahtlikult meenutatud mälestused. Uuringud näitasid, et meie pikaajaline mälu on paindlikum, kui varem arvati. Mälestuste taaselustamiseks on olemas mitu anatoomiliselt eraldiseisvat signaalirada, mitte ainult üks. See avastus aitab paremini mõista, kuidas toetada inimesi, kellel on raskusi meenutamisega, olgu see siis seotud vananemise või ajuhäiretega. Samuti võib see aidata neid, keda vaevavad soovimatud mälestused, mis võivad tekkida traumajärgsete kogemuste või depressiooni korral. Kompus kasutas oma töös funktsionaalset magnetresonantstomograafiat (fMRI) ja elektroentsefalograafiat (EEG), mis võimaldasid tal määrata, millised ajuosad on aktiveeritud ja kuidas see aktivatsioon toimub millisekundite täpsusega (ScienceDaily, 2010).

Google Scholar (2024) andmetel on Kristiina Kompusel üle viiekümne publikatsiooni, millest ligi kolmekümmet on viidatud 30 või rohkem korda. Ka on Kompuse nimi välja toodud J. Alliku teoses Eesti psühholoogia lugu (2021), kui üks Eesti 25 psühholoogist, kelle töödele oli 2020.aasta keskpaiku viidatud üle tuhande korra.

Üks Kristiina Kompuse tuntumaid publikatsioone on "Auditory verbal hallucinations in persons with and without a need for care" (2014), mis keskendub kuulmishallutsinatsioonidele (AVH ehk auditory verbal hallucinations) nii kliinilises kui ka mittekliinilises kontekstis. Uuring analüüsib, kuidas AVH-d esinevad nii vaimse tervise probleemidega inimestel kui ka neil, kellel ei ole psühhiaatrilisi diagnoose. Artiklis rõhutatakse, et AVH-d ei esine ainult psühhoosi sümptomina, vaid võivad olla osa normaalsest inimkogemusest. AVH-de fenomenoloogilised omadused – näiteks hääle tugevus, asukoht ja iseloom – on sarnased nii kliinilistes kui ka mittekliinilistes juhtumites. Peamine erinevus seisneb hääle sisus: kliinilistel juhtudel on hääled tihti negatiivsed ja distressi tekitavad, samas kui mittekliinilistel juhtudel on need valdavalt neutraalsed või isegi positiivsed. Lisaks algavad mittekliinilised AVH-d sageli varases lapsepõlves ja esinevad harvemini. Psühholoogilisel tasandil mõjutavad AVH mõju inimesele nende kogemuste tõlgendamine ja neile reageerimine. Kui hääled tunduvad vaenulikud, domineerivad või hirmutavad, võib see põhjustada suuremat distressi ja funktsionaalseid raskusi. Neurobioloogiliste mehhanismide tasandil viitab uuring sellele, et AVH-d on seotud ajupiirkondade, nagu ajutine sagar ja insula, aktiivsusega, kuid mittekliiniliste juhtumite korral esineb vähem tõsiseid muutusi.
Artikkel on oluline mitmel põhjusel. Esiteks laiendab see arusaama hallutsinatsioonidest, näidates, et need ei ole alati seotud haigusega, vaid võivad olla osa normaalsest kogemusest. See aitab vähendada vaimse tervise probleemide stigmat ja avab uusi võimalusi AVH-de käsitlemiseks. Teiseks pakub uuring väärtuslikku teavet terapeutiliste sekkumiste ja ennetusstrateegiate arendamiseks, keskendudes sümptomite kõrvaldamise asemel inimeste toimetulekuoskuste parandamisele. Kolmandaks juhib artikkel tähelepanu vajadusele edasiste uuringute järele, et selgitada välja mehhanismid, mis eristavad kliinilisi ja mittekliinilisi AVH juhtumeid. Samuti rõhutatakse kultuurilise ja sotsiaalse konteksti rolli hallutsinatsioonide kogemisel ja nendega toimetulekul ( Johns et al., 2014).

2013. aastal tunnustas Association for Psychological Science (APS) ajakiri "Observer" Kristiina Kompust kui "Rising Star" ehk kui tõusvat tähte psühholoogiateaduses. Auhind on mõeldud varajase karjääri staadiumis olevatele teadlastele, kes on näidanud üles silmapaistvat potentsiaali ja teinud juba märkimisväärse panuse psühholoogiateadusesse ning kellelt oodatakse tulevikus veelgi suuremaid saavutusi (APS, 2013). Teadaolevalt on Kristiina Kompus seni ainus eestlane, kes on selle tunnustuse pälvinud.

Kristiina Kompuse enda sõnul tõmbas teda tema valitud uurimissuundade juurde algselt huvi uurida patsiente, kellel on täidesaatvate funktsioonide häired, kuna nende puhul on tahtmatud kognitiivsed ja käitumuslikud nähtused kõige silmatorkavamad. Kuid ta avastas, et ka kliinilisest spektrist väljaspool on kognitiivse kontrolli võimekuses palju varieeruvust nii indiviidide vahel kui ka ühe inimese sees. Eriti põnev on tema sõnul see, et need kognitiivsed sündmused on oma olemuselt subjektiivselt ettearvamatud. On suur väljakutse uurida, kuidas selliseid nähtusi modelleerida ja viia laborist reaalsesse ellu, näiteks aidates inimestel toime tulla ebameeldivate auditoorsete hallutsinatsioonidega (APS, 2013).

Kasutatud materjalid:
Association for Psychological Science. (2013, March). Rising stars: March 2013. Observer. https://www.psychologicalscience.org/observer
/march-2013-rising-stars#kompus
Frontiers. (n.d.). Kristiina Kompus: Bio. Loop by Frontiers. https://loop.frontiersin.org/people/49598/bio
Google Scholar. (2024). Kristiina Kompus. Google Scholar. https://scholar.google.com/citations?
hl=en&user=RLCJP6AAAAAJ&view_op=list_wor
ks&sortby=pubdate
Johns, L. C., Kompus, K., Connell, M., Humpston, C., Lincoln, T. M., Longden, E., Preti, A., Alderson-Day, B., Badcock, J. C., Cella, M., Fernyhough, C., McCarthy-Jones, S., Peters, E., Raballo, A., Scott, J., Siddi, S., Sommer, I. E., & Laroi, F. (2014). Auditory Verbal Hallucinations in Persons With and Without a Need for Care. Schizophrenia Bulletin, 40, S255-S264. https://doi.org/10.1093/schbul/sbu005
ScienceDaily. (2010). Different signal paths for spontaneous and deliberate activation of memories. ScienceDaily. https://www.sciencedaily.com/releases/2010/03
/100311092122.htm
Tallinn University. (2017). Kristiina Kompus: Where do hallucinations come from? Tallinn University. https://www.tlu.ee/en/news/kristiina-kompus-
where-do-hallucinations-come

Lisa: 1 Minuti Loeng - Kuidas tekivad hallutsinatsioonid? (Kristiina Kompus)
https://www.youtube.com/watch?v=3Qh4lm2XKBA

Added to timeline:

Date:

Images:

YouTube: