dec 1, 1936 - Võeti kasutusele insuliinšokiravi

Description:

1936. aastal hakati tegema Tartu psühhiaatriakliinikus insuliinšokiravi, mida hinnati tõhusa ravimeetodina peamiselt skisofreenia puhul, üksikutel juhtudel ka depressiooniga, kuid see nõudis palju ressursse – personali väljaõpet ja pikaajalist raviperioodi (Mehilane & Vasar, 2004). Tüüpiline ravikuur kestis 8–10 tundi päevas, 6 päeva nädalas, vähemalt kuu aega, aga tavaliselt kauem, ja iga patsienti tuli kogu protsessi vältel hoolikalt jälgida, sest tegu oli üpriski ohtliku ravimeetodiga (Savelli & Marks, 2015). Suremus selle protseduuri puhul oli umbes 1% ehk 1 juht 100 inimese kohta (Shorter, 1998). Patsiendid olid ravi vältel vastuvõtlikumad hingamisprobleemidele, ohtlikult langevale vererõhule ja epilepsialaadsetele krampidele (Savelli & Marks, 2015).

19. sajand ja 20. sajandi alguse kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria maastikul kasvas hoogsalt psühhiaatriliste asutuste ning patsientide arv, kuid paranemisprotsent oli kõikjal madal (Le Bonhomme & Le Bras, 2021). Seega täitsid need pigem normist kõrvalekalduvate inimeste ühiskonnast isoleerimise, mitte ravi eesmärki. Läbi ülerahvastatud haiglate, jõuti arusaamani, et psühholoogia nõudlus on ravi ja nõustamine ning häirete alusmehhanisme uurides hakati rohkem pöörama tähelepanu bioloogilisele lähenemisele, näiteks šokkravi.

1927. aastal võttis Austria-Ameerika neuropsühholoog ja psühhiaater Manfred Sakel selle ravimeetodi maailmas esmakordselt kasutusele (Sakel, 1933). Meetod seisnes selles, et ravi käigus manustati patsiendile intravenoosselt insuliin, mistõttu langesid patsiendid ajutiselt koomaseisundisse (Shorter, 1998). Sakel väitis, et 50 tema patsientidest, kes olid kogenud esimest skisofreenia episoodi, saavutasid täieliku remissiooni 70% ja sotsiaalse remissiooni veel 18% (Shorter, 1998). Ravisekkumise tõhusust hinnati selle järgi, et milline oli patsiendi toimetulek haiglakeskkonnas (Savelli & Marks, 2015).

See “imeravi” levis ruttu üle maailma, sest pakkus patsientidele lootust (Science Museum, 2019). Samamoodi ka Nõukogude Liidus - 1940. aastaks oli insuliinšokiravi kasutusel ligikaudu 40% Nõukogude Liidu haiglatest. Selle populaarsuse taga oli suurel määral ka asjaolu, et nii oli võimalik tõestada läänemaailmale nende tervishoiusüsteemi progressiivsust (Savelli & Marks, 2015). Tartu Ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliinikumi haiguslugudes kirjeldasid patsiendid tagantjärgi, et haigena arvasid nad, et nende pähe on keegi pannud võõrad luulumõtted, kuid terveks saades mõistsid, et need mõtted olid nende endi omad (Taim, 2020).

Ajakirjas Eesti Arst on ka leitud artikleid, mis räägivad insuliinšokiravist (Taim, 2020). 1937. a lisalehes annab eesti psühhiaater põhjaliku ülevaate insuliinšokiravi tulemustest analüüsides mitmete teiste arstide uuringuid. 1939. a lehest on lisaks leitud artikkel, mis kirjeldab Šveitsis läbi viidud uuringut „Insuliin mitte-skisofreeniliste psüühiliste häirete puhul”. Seega oli tegu väga päevakajalise teemaga Eesti meditsiinis.

Erinevaid haiguslugusid uurides on leitud ka üksikuid juhtumeid, kus on Tartu Ülikooli Närvi- ja Vaimuhaiguste Kliinikumis katsetatud insuliinravi ka depressiooni puhul. Üks patsient oli näiteks 31-aastane põllumees, kes rääkis ennasthaletsevat juttu, proovis ennast kodus vigastada ja uni oli häiritud. Insuliinšokiravi käigus muutus patsient mõistlikumaks ja hakanud käituma nagu enne haiguse algust. Haiguslukku on kirjutatud märge patsiendi abikaasale, et kui ta hakkab ilmutama samu sümptomeid, siis tuua ta kohe haiglasse tagasi (Taim, 2020).

Eestis olid insuliinšokiravi kasutuselevõtuks hea pinnase loonud erinevad teadlased ja nende saavutused kliinilises psühholoogias ja psühhiaatrias. Kraepelin (1856-1926) lõi klassifikatsiooni, kus psüühikahäired jagunevad skisofreeniaks (dementia praecox) ja maniakaal depressiivseteks (Kalling, 2017). Psüühikahäirete eristamine aitas luua raamistiku, mille abil saab keskenduda spetsiifiliselt häirele ja selle nosoloogiale, et jõuda tõhusate ravitulemusteni. Kraepelin nägi psüühikahäireid kui orgaaniliste protsesside tagajärge, mille põhjuseks on ka neurobioloogiline seisund (Allik, 2021). Sealt arenes välja võimalus bioloogiliseks raviks, sealhulgas insuliinšokiraviks. Lisaks uuris Kraepelin andmeid selle kohta, kuidas medikamendid mõjutavad lihtsaid psühholoogilisi protsesse, mis aitas teadusliku psühhiaatria rajamisel uurida, millisest potentsiaalsest alusmehhanismist või sümptomist alustada häire ravimisel. See pani alguse eksperimentaalsele ravile, mis muutis valdkonda empiirilisemaks, ja ülevaadet häire kliinilisest pildist terviklikumaks.

Pärast Pavlovi surma 1936. aastal, korraldati 1950. aastal nii-öelda Pavlovi-sessioon, mille eesmärk oli likvideerida psühholoogia eraldiseisva teadusena, väites, et kõik psüühika näitused on selgitatavad tingreflekside ehk füsioloogiliste mehhanismidega (Windholz, 1997). Sellist reduktsionistlikku lähenemist võib kirjeldada kui psühholoogia biologiseerimise programmi, mis piiras inimese mitmekülgse ja keerulise psüühika mõistmist ja proovis seada ideoloogilised raamid.

Kultuurist tooksin välja R. Howardi (2001) filmi “A Beautiful Mind” kujutab peategelast, kellel on skisofreenia. See kujutab raskeid ravitingimusi ja häiritud patsienti, mis näitab insuliinšokiravi tumedamat külge. Kuigi insuliinšokiravi pole ravimeetodina enam kasutusel, oli see siiski oluline samm kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria arenguloos.

Allikad
Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus), 47-59.
Howard, R. (2001). A Beautiful Mind. Universal Pictures.
Kalling, K. (2017). Meditsiini ajalugu (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus), 181-182.
Le Bonhomme, F. & Le Bras, A. (2021). Psychiatric institutions in Europe, nineteenth and twentieth century, Encyclopédie d'histoire numérique de l'Europe, ISSN 2677-6588
https://ehne.fr/en/node/14132 (Vaadatud: 25.11.2024)
Mehilane, L. & Vasar, V. (2004). „Psühhiaatriakliinik“, Tartu Ülikooli Kliinikum 200, toim. Anne Velliste, Kristi Tael, Mart Einasto, Hele Punga (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus), 258-259.
Sakel, M. (1933). “Neue Behandlung der Morphinsucht,” Zeitschrift für die gesamte Neurologie und Psychiatrie, 143, 506-534.
Savelli, M., & Marks, S. (2015). Psychiatry in Communist Europe. Mental health in historical perspective. https://doi.org/10.1007/978-1-137-49092-6
Science Museum. (2019). “Heroic therapies” in psychiatry. https://www.sciencemuseum.org.uk/objects-and-stories/medicine/heroic-therapies-psychiatry (Vaadatud: 25.11.2024)
Shorter, E. (1998). A history of psychiatry: From the Era of the Asylum to the Age of Prozac. John Wiley & Sons.
Taim, S. (2020). Depressiooni- ja skisofreeniahaigete patsientide diagnoos ja ravi Tartu Ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliinikumis 1930- 1939. [Bakalaureusetöö]. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond. Ajaloo ja arheoloogia instituut. Eesti ajaloo osakond. Tartu Ülikool.
Windholz, G. (1997). The 1950 Joint Scientific Session: Pavlovians as the accusers and the accused. Journal of the History of the Behavioral Sciences, 33(1), 61-81. doi:10.1002/(sici)1520-6696(199724)33:1<61::aid-jhbs3>3.0.co;2-n



Autor: Katariina Koemets (2024/25)

Added to timeline:

Date: