jan 2, 1888 - Tartusse rajatakse une uurimise laboratoorium

Description:

Aastal 1888 rajasid Emil Kraepelin ja tema õpilane Eduard Robert Michelson Tartusse une uurimise laboratooriumi (Allik, 2021). Tegemist oli ühe maailma esimese selletaolise laboratooriumiga ning see asus psühhiaatriakliiniku assistentide magamisruumis (Weber & Burgmair, 2009). Laboratoorium võimaldas hakata und eksperimentaalselt uurima ning seal tehti mitmeid olulisi avastusi une sügavuse, faaside ja kronotüüpide kohta (Becker et al., 2016). Seega võib öelda, et Eestisse rajatud laboratoorium oli oluline ka maailmapildis, sest see oli koht, kus hakati esimesena und eksperimentaalselt uurima.

Laboratoorium loodi ajal, mil oli tekkinud teaduslik psühholoogia (Allik, 2021). Teadusliku psühholoogia rajajaks peetakse Wilhelm Wundt’i, kes asutas 1879. aastal Leipzigis maailma esimese eksperimentaalpsühholoogia labori (Allik, 2021; Allik & Tammiksaar, 2016). Seega võib öelda, et teadusliku psühholoogia areng oli soodustav tegur une uurimise laboratooriumi rajamiseks. Samuti oli Tartu Ülikool (Dorpat) ainus saksakeelne ülikool Vene impeeriumis, mis muutis selle ihaldusväärseks kohaks mitmetele noortele saksa teadlastele (Weber & Burgmair, 2009). See soodustas omakorda uute distsipliinide ja eksperimentaalsete lähenemiste kasutuselevõttu, tänu millele sai Tartust uuendusmeelne koht, kus tehti palju avastusi ja kus kujunesid mitmed tuntud teadlased (Weber & Burgmair, 2009). Seega etendas Tartu Ülikool 19. sajandi lõpus psühholoogia arengus olulist rolli.

Une laboratooriumi rajamisel oli üheks võtmeisikuks Kraepelin, kes töötas Tartus aastatel 1886-1891 professorina (Allik & Tammiksaar, 2016; Becker et al., 2016). Peamiselt on Kraepelin aga tuntud teadusliku psühhiaatria rajaja ja psühhiaatriliste häirete õpetuse arendajana (Becker et al., 2016). Tema õpetajaks ja mentoriks oli Wilhelm Wundt, tänu kellele sai Kraepelin tugeva õpetuse eksperimentide läbiviimisest ning samuti on võimalik, et just tänu oma õpetajale tekkis tal ka huvi une uurimise vastu (Becker et al., 2016). Eelnevad teadmised eksperimentidest ja huvi une vastu soodustasid omakorda Tartus une uurimise laboratooriumi rajamist. Une uurimisega tegeleski Kraepelin peamiselt Tartus professorina töötades (Becker et al., 2016). Selle üheks põhjuseks oli tõsiasi, et tema kliiniline töö oli keelebarjääri tõttu raskendatud ning seega pühendas ta rohkem aega eksperimentaalpsühholoogiaga tegelemisele (Allik, 2016). Siiski Kraepelin ise ei koostanud ühtegi tööd, mis keskendus täielikult unele, vaid seda tegid hoopis tema õpilased (Becker et al., 2016). Sellest hoolimata võib öelda, et Kraepelin etendas juhendajana kõigis neis uurimustes olulist rolli.

Üheks oluliseks tegevuseks, mida Kraepelin õpetajana algatas oli psühholoogiliste diskussioonide pidamine, kus koos õpilastega arutati mitmete und puudutavate teemade üle (Becker et al., 2016). Need diskussioonid olid mingis mõttes aluseks Friedrich Heerwageni statistilistele uuringutele une ja unenägude osas ja Michelsoni une sügavuse uurimises (Becker et al., 2016). Heerwagenit võib pidada arvatavasti maailma esimese uneküsitluse loojaks ning selle tulemuste põhjal sõnastas Kraepelin seaduse, et mida sügavam on uni, seda harvem nähakse und (Allik, 2021).

Teine võtmeisik laboratooriumi rajamisel oli Kraepelini õpilane Michelson. Tema praktiliselt ainus avaldatud töö seisnes une sügavuse mõistmises, mida ta hakkas Kraepelini juhendamisel Tartusse rajatud laboratooriumis uurima (Weber & Burgmair, 2009). Varem olid une sügavust uurinud Saksamaal Kohlschütter (1863) ning veidi hiljem ka Mönninghoff ja Piesbergen (Schulz, 2022; Weber & Burgmair, 2009). Tol ajal oli une mõõtmise seadmete olemasolu väike (EEG-d ei olnud veel) ning seega oli vajadus mõelda välja uusi mõõtmise võimalusi (Allik, 2021). Seetõttu valmistasid Kraepelin ja Michelson aparaadi, kus erineva raskusega metallist kuulid tekitasid erineva valjudusega helisid ning mõõtsid täpselt heli tugevust, mis oli vajalik, et äratada magavat inimest (Allik, 2021; Weber & Burgmair, 2009). Tänu ehitatud aparatuurile ei pidanud teadlane ise katseisikuga samas ruumis viibima ning seetõttu ei mõjutanud oma kohalolekuga tulemusi (Weber & Burgmair, 2009). See oli Michelsoni koostatud une sügavuse uurimise metoodikas üks peamisi erinevusi võrreldes varasemate uurimustega. Laboriruumid võimaldasid vältida teisigi sekkuvaid muutujaid nagu kõrvalised helid või valgus. Kuid muudatusi oli ka sisulist laadi. Selleks, et une füsioloogiat võimalikult vähe häirida, äratas Michelson enda uuritavaid maksimaalselt kaks korda öö jooksul. Lisati ka selliseid öid, mil katseisikuid üldse ei äratatud. Michelsoni huvi oli jõuda unesügavuse kõverani, mis kajastaks une sügavust 15 minutilise täpsusega, mis tähendas, et tuli luua keerukas katseplaan, mille täitmine võttis mitu aastat. Katsete tulemusel leiti kõver, mis iseloomustas une sügavust (Weber & Burgmair, 2009). Kuigi leitud tulemused ei saanud suurt kajastust võib seda pidada oluliseks tööks uneuuringute arengus.

Lisaks eelnevalt mainitud avastustele, mis tehti une laboratooriumis, võib veel välja tuua selle, kuidas Kraepelin jagas une viide erinevasse staadiumisse (Becker et al., 2016). Selline jaotus oli küll Kraepelini poolt üsna umbmääraselt sõnastatud, kuid siiski olid erisused välja toodud. Avastus oli märkimisväärne, sest kirjeldatud staadiumid ühtisid suures osas ka praeguse arusaamaga, kuid tol ajal ei olnud võimalik kasutada EEG-d, mis oleks nende kaardistamist lihtsustanud (Becker et al., 2016). Samuti avastas Kraepelin kaks une tüüpi - hommikuse ja õhtuse une ning spekuleeris, et õhtuse unetüübiga inimestel esineb rohkem erinevaid psühhiaatrilisi häireid (Allik, 2021; Becker et al., 2016). See avastus ilmestab, kuidas Kraepelini huvi une vastu oli seotud ka tema huviga psühhiaatriliste häirete osas (Becker et al., 2016). Igal juhul saab tõdeda, et Kraepelin tegi Tartus und uurides olulisi ja tänapäevaste teadmistega kooskõlas olevaid avastusi.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tartusse rajatud une uurimise laboratoorium võimaldas teha tähelepanuväärseid avastusi Kraepelini, Michelsoni, Heerwageni ja veel teiste poolt. Siiski ei pööratud nende töödele eriti palju tähelepanu ning seetõttu jäid tehtud avastused suures osas unustusse (Allik, 2021). Sarnaseid tulemusi leidis mitukümmend aastat hiljem Nathaniel Kleitman, kellele omistatakse au nende und puudutavate teemade avastamisel (Allik, 2021). Selle vähesest kajastamisest hoolimata on olemas tõendid ja teadmine, et neid unega seotud avastusi tehti hoopis varem, väikese Eestimaa pinnal.

Kasutatud kirjandus

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu (lk 47-54). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Allik, J. (2016). Why was Emil Kraepelin not recognized as a psychologist? Trames, 20(4), 369-391. 10.3176/tr.2016.4.04
Allik, J., & Tammiksaar, E. (2016). Who was Emil Kraepelin and why do we remember him 160 years later? Trames: A Journal of the Humanities and Social Sciences, 20(4), 317-335. 10.3176/tr.2016.4.01
Becker, K., Steinberg, H., & Kluge, M. (2016). Emil Kraepelin's concepts of the phenomenology and physiology of sleep: the first systematic description of chronotypes. Sleep medicine reviews, 27, 9-19. https://doi.org/10.1016/j.smrv.2015.06.001
Schulz, H. (2022). The history of sleep research and sleep medicine in Europe. Journal of sleep research, 31(4), e13602. 10.1111/jsr.13602
Weber, M. M., & Burgmair, W. (2009). “The assistant’s bedroom served as a laboratory”: Documentation in 1888 of within sleep periodicity by the psychiatrist Eduard Robert Michelson. Sleep medicine, 10(3), 378-384. https://doi.org/10.1016/j.sleep.2008.03.016

Pilt 2: Eduard Robert Michelson. Allikas: Riigiarhiv, Tallinn: f 28 n 2 s 20381.

Added to timeline:

Date:

Images: