jan 1, 2013 - Ilmub Lehtsaare “Sissejuhatus religioonipsühholoogiasse”

Description:

Religioonipsühholoogia ajalugu ulatub mitme sajandi taha, kuid omaette teadusharuna hakkas see välja kujunema 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui religiooni hakati uurima teaduslikumalt, kasutades psühholoogia meetodeid. (Lehtsaar, & Ausin, 2021; Tennmann, 1936: 9; Wulff, 1991: 5-7). Religioonipsühholoogia eesmärk on mõista, kuidas religioossed kogemused, uskumused ja praktikad mõjutavad inimeste mõtlemist, tundeid ja käitumist ning kuidas religioon mängib rolli isiksuse ja kogukonna arengus (Wulff, 1991: 5-16, Lehtsaar, 2013: 8-11).

Religioonipsühholoogia arengule andis tõuke eksperimentaalpsühholoogia tekkimine 19. sajandil, sest religioosse kogemuse uurimiseks hakati kasutama just eksperimentaalpsühholoogia meetodeid (introspektsiooni) (Wulff, 1991: 15-16). Sagedasti vaadeldakse religioonipsühholoogi arengut eraldi Ameerika Ühendriikides, Euroopas ning Aasias. Ameerika psühholooge on peetud religioonipsühholoogia peamisteks eestvedajateks (Wulff, 1991: 9-13). Religioonipsühholoogia üheks rajaks võib pidada William Jamesi, kellelt ilmus 1902. aastal raamat „The Varieties of Religious Experience“, milles ta muuhulgas keskendus individuaalsetele religioossetele kogemustele ja uuris, kuidas need mõjutavad inimese elu ja vaimset tervist (Wulff, 1991: 11-12; James, 1961). Teiseks oluliseks religioonipsühholoogia rajaks Ameerika Ühendriikides võib pidada G. Stanley Hall´i, kes rajas Clark´i Ülikooli juures 19. sajandi lõpus Clarki religioonipsühholoogia koolkonna (Main, 2008).

Eesti religioonipsühholoogia areng on tihedasti seotud Euroopa ja eelkõige Saksamaa (religiooni)psühholoogia arengutega, sest kokkupuuted Saksa teadlaste ja psühholoogidega olid tihedad (Allik, 2021: 64-65; Allik, 2007). Eestis on religioonipsühholoogiaga tegeletud religioonipsühholoogia algusaegadest ehk alates 20. sajandi algusest (Lehtsaar, & Ausin, 2021). Märkimisväärseks võib pidada, et Eesti päritolu psühholoog Karl Girgensohn (1875–1925), kes oli ühtlasi ka Oswald Külpe õpilane, lõi 20. sajandi alguses Dorpati religioonipsühholoogia koolkonna (Wulff, 1991: 15-16, Allik, 2021: 64-65). Girgensohn kasutas eksperimentaalset introspektsiooni religioossete kogemuste uurimiseks ning koolkond keskendus religioossete aktide ja kogemuste süstemaatilisele uurimisele, pakkudes välja teoreetilisi ja eksperimentaalseid meetodeid, mis aitasid religioossete fenomenide psühholoogilist mõistmist oluliselt edasi viia. (Wulff, 1991: 15-16; Allik, 2021: 64-65; Allik, 2007). Girgensohnilt ilmus 1921. aastal teos „Der seelische Aufbau des religiösen Erlebens“ („Usulise kogemuse hingeline ülesehitus“), mis sisaldas usulise kogemuse eksperimentaalsete katsete kokkuvõtteid (Allik, 2021: lk 64-65).

Teiseks oluliseks Eesti päritolu Dorpati religioonipsühholoogia koolkonna esindajaks oli Girgensohni õpilane Werner Gruehn (1887–1961) (Allik, 2021: 88). Gruehn oli tuntud tänu oma uurimusele väärtuskogemusest ja 1926. aastal ilmunud saksakeelse religioonipsühholoogia teosele „Religioonipsühholoogia“ (Allik, 2021: 88-89). Lisaks rajas just Gruehn 1929. aastal Tartusse Religioonipsühholoogia Instituudi, mis suleti kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris (Allik, 2021: 89). 1936. aastal avaldas Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religioonipsühholoogia professor Eduard Tennmann (1878–1936) raamatu „Üldine usundipsühholoogia“ (Lehtsaar, & Ausin, 2021). Tegemist oli esimese religioonipsühholoogiat käsitleva raamatuga, mis ilmus eesti keeles. Samal ajal rahvusvahelisel tasandil hakkas 1920ndate aastate lõpust pihta religioonipsühholoogia kiire marginaliseerumine ning 1930ndates oli religioonipsühholoogia peaaegu lakanud olemast (Beit-Hammahmi, 1977: 21-22). Languse üheks põhjuseks oli biheiviorismi esiletõus, mis keskendus käitumise jälgimisele ja mõõtmisele ning lükkas introspektiivsed meetodid kõrvale (Beit-Hammahmi, 1977: 22; Allik, 2021: 89).

Alates 1950ndatest hakati religioonipsühholoogia vastu taas huvi tundma ning märkimisväärse panuse religioonipsühholoogia taassünnile andis Gordon Allport (1897–1967), kellelt ilmus raamat „The Individual and His Religion“ („Indiviid ja tema religioon“), milles ta tõi esile religiooni mõju inimese isiksusele ja arengule (Main, 2008). 1960. aastatel tekkis huvi religioossete liikumiste, spirituaalsuse ja psühhedeelsete teadvusseisundite vastu ning see huvi on kaasajal jätkuv hoides religioonipsühholoogia valdkonna populaarsena (Hood, 2012: 7-20).

Eestis oli seoses Eesti okupatsiooniga (1940–1991) religioonipsühholoogia uurimine piiratud ja tugevalt mõjutatud Nõukogude Liidu ideoloogiast, mis oli ametlikult ateistlik ning allutatud marksistlikule maailmavaatele (Ringvee, 2011: 33, 36). Religioonipsühholoogiaga hakati taas teaduslikult tegelema alates Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamisest 1991. aastal, kui religioonipsühholoogiat hakkas õpetama Tõnu Lehtsaar (ETIS, 2024).

Tõnu Lehtsaar (sündinud 2. mail 1960) on Eesti psühholoog, kes on spetsialiseerunud religioonipsühholoogiale. Ta lõpetas 1983. aastal Tartu Ülikooli psühholoogia eriala ning 1999. aastal omandas Amsterdami Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi religioonipsühholoogia (ETIS; 2024). Tõnu Lehtsaar on töötanud Tartu Ülikoolis erinevatel ametikohtadel - nooremteadurist kuni rektori kohusetäitjani. Ta on olnud tööstuspsühholoogia laboratooriumi nooremteadur, rakenduspsühholoogia laboratooriumi juhataja, usuteaduskonna praktilise usuteaduse professor, dotsent, dekaan, õppeprorektor ning kahel korral lühikest aega (5. veebruarist 2007 kuni 30. juunini 2007 ning 27. detsembrist 2017 kuni 31. juulini 2018) Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja (Ibid). Tõnu Lehtsaar on jätkuvalt Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religioonipsühholoogia professor ning Tartu Ülikoolis töötajate nõustaja-kaplan (Ibid).

Tõnu Lehtsaare teadustöö keskendub religioonipsühholoogiale, religiooni sotsiaalsele kontekstile ja usulistele arengutele Eestis (Ibid). Ta on avaldanud mitmeid teadusartikleid ja osalenud rahvusvahelistel konverentsidel, jagades oma teadmisi ja uurimistulemusi laiemale auditooriumile (Ibid).

2013. aastal ilmus Tõnu Lehtsaare õpik „Sissejuhatus religioonipsühholoogiasse“ (Lehtsaar, 2013). Õpiku koosneb kuuest peatükist, mis annavad ülevaate religioonipsühholoogia olulisematest teemadest ja seostest erinevate psühholoogia valdkondadega (Lehtsaar, 2013: 11-12). Esimene peatükk tutvustab usulise kogemuse psühholoogiat, teine peatükk annab ülevaate usulistest hoiakutest, kolmas peatükk käsitleb usulist arengut, neljas peatükk tutvustab valdkondi, mida religioon inimese käitumises mõjutab, viies peatükk annab ülevaate usulise äärmusgrupi psühholoogiast ja kuues peatükk teeb ülevaate, kuidas religiooniküsimusi on käsitletud psühholoogia erinevates harudes (Lehtsaar, 2013: 12-13).

Õpiku ilmumine oli Eesti psühholoogia ajaloo seisukohalt oluline sündmus mitmel põhjusel. Esiteks on tegemist teise eestikeelse süstemaatilise religioonipsühholoogia ülevaatega (esimene Eduard Tennmanni teos „Üldine usundipsühholoogia“ ilmus 1936. aastal) (Lehtsaar, 2013: 7). Teiseks on tegemist olulise panusega Eesti psühholoogia arengusse, sest raamat on väärtuslik õppematerjal, kus tutvustatakse religioonipsühholoogia põhikontseptsioone ja religioonipsühholoogiat psühholoogiateaduse ühe haruna (Ibid). Kolmandaks on teos oluline, sest see teeb religioonipsühholoogia teadmised kättesaadavaks laiemale lugejaskonnale Eestis. Õpik on mõeldud küll neile kõrgkooliüliõpilastele, kelle eriala ei ole psühholoogia, kuid on sobilik ka kõigile teistele asjast huvitatutele, sest raamat ei eelda psühholoogiaalaseid eelteadmisi (Ibid).

Kokkuvõtteks, Tõnu Lehtsaare raamat „Sissejuhatus religioonipsühholoogiasse“ aitab tutvustada ja kinnistada religioonipsühholoogia valdkonda Eesti teadusmaastikul.

Kasutatud kirjandus

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia ajalugu. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Allik J. (2007). History of experimental psychology from an Estonian perspective. Psychological research, 71(6), 618–625. https://doi.org/10.1007/s00426-006-0051-9

Beit-Hammahmi, B. (1977). Psychology of religion 1880-1930: The rise and fall of a psychological movement. H. Newton Malony (toim.), Current Perspectives in the Psychology of Religion. (lk 21-22). Grand Rapids, MI: Wm. B. Eerdmans Publishing Company.

ETIS. (2024). Tõnu Lehtsaar. Kasutatud 16.11.2024 https://www.etis.ee/CV/T%C3%B5nu_Lehtsaar/est

Hood, R. W., Jr. (2012). The history and current state of research on psychology of religion. L. J. Miller (toim.), The Oxford handbook of psychology and spirituality (lk 7–20). Oxford University Press. https://doi.org/10.1093/oxfordhb/9780199729920.013.0001

James, W. (1961). The varieties of religious experience. Collier.

Lehtsaar, T. (2013). Sissejuhatus religioonipsühholoogiasse. EKSA.

Lehtsaar, T & Ausin, T. (2021). Mis on religioonipsühholoogia? Usuteaduslik Ajakiri 79(1), 32–55.

Main, R. (2008). Psychology of Religion: An Overview of its History and Current Status. Religion Compass 2(4), 708–733. https://doi.org/10.1111/j.1749-8171.2008.00089.x

Ringvee, R. (2011). Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991-2008. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Tennmann, E. (1936). Üldine usundipsühholoogia. Akadeemiline Kooperatiiv

Wulff, D. (1991). Psychology of religion: Classic & contemporary. John Wiley & Sons

Added to timeline:

Date:

Images: