Elab Eesti esimene antropoloog Juhan Aul (1 gen 1897 anni – 1 gen 1994 anni)

Descrizione:

Juhan Aul (1897-1994) oli mitmekülgne teadlane ja professor Tartu ülikoolis, kelle üheks märgilisemaks panuseks oli antropoloogilise uurimistraditsiooni algatamine Eestis (Veldre, 2022). Auli teadustöödel ning eluaegsel pühendumusel õpetaja ning lektorina oli märkimisväärne roll mitmete distsipliinide ning metoodikate arengule Eestis, nende hulgas zooloogia, geneetika, inimese anatoomia, biomeetria, paleoantropoloogia, bioloogiaalane andmetöötlus, pedagoogika (Eesti Entsüklopeedia).

Aul sündis Pärnumaal talusulase pojana. Haridustee algas Suigu vallakoolist ning viis lõpuks Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna zoloogia osakonda, kus avaldas 1923. aastal ta ka oma esimese teadustöö, milles uuris eksperimentaalselt, kuidas kasvukeskkond mõjutab konnapoja arengut (Konnapoja areng alkoholiseeritud miljöös) (Šahhovskaja, 2004). Hilisemas teadustöös on Aul keskendunud keskkonna ja pärilikkuse rollile inimese arengus, samuti kasutanud kaksikute võrdlemise meetodit, mis on ka psühholoogias väga oluliste avastuste aluseks olnud. Ettekandes “Pärilikkus ja kasvatus” (1970) arutleb Aul inimese iseloomu arengu üle ning toob välja, et geenid on kõikide tunnuste kujunemise aluseks, kuid mõjutatud ka väliste keskkondlike tegurite poolt, millest mõned võivad olla väga kahjulikud (alkohol, mürgid, nikotiin, mehaanilised vigastused jne) (Javoiš, 2008).

Õpingute rahastamiseks töötas ta paralleelselt õpetajana erinevates koolides, aastatel 1928-1987 oli ta Tartu Ülikoolis lektor, alates 1957. aastast professor (Veldre, 2022). Aul oli pühendunud õpetaja ning elu jooksul töötas kõikides koolihariduse astmetes algkoolist kõrgkoolini. Auli vaated olid kooskõlas peagi populaarseks saava humanistliku psühholoogia seisukohtadega. Teda huvitasid lapse arengu ning demograafiliste näitajate seosed, näiteks maa- ja linnalaste võrdlus, piirkondade vahelised erinevused eesti lõikes, samuti sooline dimorfism (Veldre, 2022). Ta pidas oluliseks arvestada õpilaste individuaalsete erinevustega, võttes arvesse nii kodust keskkonda kui bioloogilisi tugevusi nõrkusi, ning leida igaühe jaoks võimalus oma potentsiaal realiseerida (Veldre, 2022). Aul on panustanud mitmete õppematerjalide loomisesse, arendanud eestikeelset antropoloogia ning zooloogia terminoloogiat, kirjutanud mitmeid õpikuid anatoomia, zooloogia, antropoloogia ja pedagoogika valdkondades (Eesti Entsüklopeedia).

Loodusteaduste doktorikraadi pälvis Aul aasta enne teise maailmasjõja algust 1938. aastal tööga Lääne-Eesti maakondade eestlaste antropoloogilisi tunnuseid ja tõuline kuuluvus, mis oli tema antropoloogiliste uurimuste alguseks (Šahhovskaja, 2004). Samal aastal avaldas ta artikli “Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesanded”, milles toob välja vajaduse luua Tartu Ülikooli antropoloogia õppetool ja uurimisinstituut, et oleks võimalik teha üleriigilised mõõtmised ja uurimus eestlaste kehaehitusest ning teistest antropoloogilistest parameetritest, kuna keegi peale eestlaste endi seda tegema ei hakka (Javoiš, 2008).

Unistus antropoloogia instituudist Tartus ei ole kahjuks siiani täitunud, kuid 1939. aastal asutas ta Eesti Loodusuurijate Seltsis antropoloogiasektsiooni, kust sai alguse tema suurim üle-eestiline antropoloogiline andmekogumine ning uurimistöö, mille käigus mõõtis ta üle 50000 eestlase (Veldre, 2022; Eesti Entsüklopeedia). Eestlaste uurimuse tulemused on kokku võetud kolmes põhiteoses “Antropologija estoncev” (Tartu, 1964), Eesti naise antropoloogia (TRÜ Toim. 1977. Vihik 438. Lk.5-103) ja Eesti kooliõpilaste antropoloogia (Tallinn, 1982) (Šahhovskaja, 2004). Aul oli esimene, kes arvutieelsel ajastul Eestis niivõrd mahuka andmekogumise korraldas. Tema suurel tööl on olnud ka otsene mõju mõnedele tulevastele psühholoogiaalastele uurimustele. Juhan Tork seostas Auli kogutud andmed laste intelligentsusega näidates, et pikkus ja IQ-testi tulemus on omavahel märkimisväärses korrelatsioonis (Allik, 2021, lk 99).

Teine maailmasõda ning Nõukogude võimu tulek Eestisse tähendas vaba teaduse hukku, tsensuurist pääses läbi vaid marksismi ülimuslikkust tõendav teadus (Allik, 2021, lk 105). See tõi paratamatult kaasa ka kriitikat ning etteheiteid Auli antropoloogilistele uuringutele. Psühholoogia arengut hakkasid piirama mitmed ideoloogiat juurutavad reeglid, mis kitsendasid võimalusi inimest adekvaatselt uurida, mis ometigi ei tähendanud, et seda poleks suudetud kavalaid marksismi vabatõlgendusi tehes üldse teha (Allik, 2021, lk 117). Kuulutati välja seisukoht, et kogu inimese psüühikas toimuv on tegelikult seletatav Pavlovi tingreflekside ehk füsioloogiliste mehhanismide läbi, mis kaotas vajaduse psühholoogia kui iseseisva teaduse järele (Allik, 2021, lk 105). Aul kasutas küll lubatud füsioloogilisi mõõdikuid, kui samal ajal kõneles mitmete psühholoogiliste ja füsioloogiliste omaduste pärilikkusest, õõnestas illusiooni võrdsena sündinud seltsimeestest ning sai seetõttu peagi ka eugeeniku süüdistuse (Javoiš, 2008). Geneetika kui teadusharu keelustati nõukogude liidus 1948. aastal, kuna selle seisukohad vastandusid marskismi põhimõtetega (Allik, 2021, lk 110). Tegelikkuses oli Aul Saksamaal toimunud poliitilise antropoloogia vastu ning pigem osutas oma väljaütlemistes pärilike haiguste vähendamise vajadusele ning rahva loovuse ning tervise edendamise eesmärgile, samuti vajadusele arendada metoodikad, mille abil geenide mõju paremini uurida (Javoiš, 2008). 1950. aastal lasti ta sellegipoolest ülikoolist lahti, nelja aasta pärst õnnestus tal zooloogia osakonda naasta ning hiljem tasapisi ka antropoloogiaga edasi tegelema hakata (Javoiš, 2008).

Aul oli loodusteadlane, kuid tema peamine uurimisobjekt inimene on peateemaks nii psühholoogias, sotsioloogias, kui antropoloogias. Küsimused, mida uuritakse, on erineva rõhuasetusega, kuid eesmärk on sisuliselt sama - kirjeldada ja mõista seaduspärasusi inimese kui tervikliku organismi kujunemisel, mis roll on psüühikal, füsioloogial, geenidel, kultuuril inimlooma käitumise ning toimimise kujundajana. Kasutades interdistsiplinaarset lähenemist, mitte jäädes kinni valitseva teooria, ideoloogia või populaarsete meetodite piirangutesse, saab mõista suuremat pilti ning jõuda inimese hingeasaladuste selgitamisele sammukese lähemale.

Kasutatud allikad:

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu. Tartu Ülikooli Kirjastus
Eesti Entsüklopeedia. Juhan Aul. Loetud 21.11.2024. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/aul_juhan
Javoiš, J. (2008, oktoober). Juhan Aul 111 - kas unistused luhtusid? Eesti Loodus. http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikk
el2552_2547.html
Päärt, V. (2. jaanuar, 2018). Suur mõõtja mõistis, et kõiki väärtusi ta ise ei näe. Postimees. https://www.postimees.ee/4362587/suur-
mootja-moistis-et-koiki-vaartusi-ta-ise-ei-nae (Loetud 25.11.24)
Šahhovskaja, T. (2004). Aul, Juhan. Tartu Ülikooli Raamatukogu inventarinimistu. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams
/ec0eba5b-d217-4dac-9432-5e594160e55a/content
Tartu Ülikooli Raamatukogu digitaalarhiiv, külastatud 25.11.24. URL: http://hdl.handle.net/10062/25351
Veldre, G. (2022). Juhan Aul–125 years from the birth of the founder of Estonian anthropology. Papers on Anthropology, 31(2), 7-17.

PILT (2): Tartu Ülikooli Raamatukogu digitaalarhiiv, külastatud 25.11.24. URL: http://hdl.handle.net/10062/25351

Aggiunto al nastro di tempo:

Data:

Immagini: