Eesti pedagoogilise psühholoogia areng 1920.–1960. aastatel (1 ene 1920 año – 1 ene 1930 año)

Descripción:

*2025\2026 õa tegeleb Tatjana Kaverza
1920.–1930. aastad olid Eesti hariduse kujunemisel ja pedagoogilise psühholoogia integreerimisel kooliharidusse olulise transformatsiooni aeg. Noor riik püüdis luua rahvuskeelse ja teaduslikul alusel toimiva koolikorralduse, kus lapse individuaalsus ja õppimise meetodid ei olnud pelgalt teoreetilised mõisted, vaid praktilised komponendid õpetajate ettevalmistuses ja õppekavade koostamises (Tulviste, 2019; Johannes Käisi Selts, 2018). Käesolev töö vaatleb, kuidas pedagoogiline psühholoogia mõjutas Eesti koolihariduse arengut 1920.–1930. aastatel, eriti läbi Johannes Käisi tegevuse, õppekavade uuenduste ja õpetajate seminaride.

Pedagoogiline psühholoogia ja Johannes Käisi roll

Johannes Käis (1885–1950) oli üks Eesti pedagoogilise uuenduse juhte, kelle ideed ja tegevused olid tihedalt seotud pedagoogilise psühholoogia praktikaga koolihariduses. Võru Õpetajate Seminaris (VÕSi) arendati tema juhtimisel metoodikaid, mis keskendusid lapse arengule, individuaalsusele ja õppija aktiivsele rollile õppetöös: metoodilised juhised rõhutasid loodusõpetuse ja koduloo sidumist õpilase igapäevaeluga, töö- ja rühmatööviiside kasutamist ning iseseisvat tööd (Johannes Käisi Selts, 2018; VÕSi materjalid, 1924–1930). 1928. aastal kehtestatud õppekavad („Käisi õppekavad“) esindasid selget sammast psühholoogiliste põhimõtete rakendamisel hariduses: õppekavad lähtusid klassi kui terviku ning õpilase individuaalsete arenguetappide vajadustest, rõhutades metoodikat, mis toetab last seal, kus ta on (VÕSi materjalid; Johannes Käisi Selts, 2018).

Lisaks praktilisele tööle pedagoogiliste seminaride ja harjutuskoolide kaudu tegutses Käis ka õpetajate täienduskursuste korraldaja ja metoodiliste materjalide autorina, mis võimaldas õpetajatel omandada psühholoogilisi teadmisi klassiruumi praktikasse viimiseks (Johannes Käisi Selts, 2018).

Paralleelid rahvusvaheliste suundadega ja institutsionaalne kontekst

Eesti areng pedagoogilise psühholoogia alal ei toimunud isoleeritult. Kuigi otsest võrdlust rahvusvaheliste uuringutega (nt testipsühholoogia USA-s või Gestalt-psühholoogia Saksamaal) nõuab rohkem arhiividokumente, näitavad historiograafilised ülevaated, et Eesti psühholoogiline mõtteviis oli kooskõlas rahvusvaheliste pedagoogiliste uuendustega: õppija aktiivsuse rõhutamine, praktilise ja kogemusliku õppe meetodid, metoodiline mitmekesisus (Tulviste, 2019).
Institutsionaalne tugi, nagu Haridusministeeriumi õppekavade kehtestamine, Õpetajate Seminaride ja harjutuskoolide tegutsemine ning õpetajate täiendõppe süsteemid, võimaldas neil ideedel levida kooliharidusse laiemalt.
Johannes Käisi pärand ja pedagoogiline psühholoogia 1940.–1960. aastatel
Käisi koostatud metoodilised juhendid ja harjutuskoolide praktikad 1920.–1930. aastatel jätkasid mõju Eesti kooliharidusele ka 1940.–1960. aastatel. Käisi juhendid, mis rõhutasid lapse individuaalsete vajaduste arvestamist, praktilist õppimist ja aktiivset osalust, said aluseks pedagoogilistele reformidele ka Nõukogude perioodil, kuigi ideede rakendamisel tehti kohandusi vastavalt ideoloogilistele tingimustele (Tulviste, 2019; Ropo, 2024).
Metoodilised materjalid pakkusid õpetajatele konkreetseid vahendeid õppijate psühholoogiliste eripärade arvestamiseks, näiteks rühmatöö ja individuaalsete harjutuste kasutamise juhised, mis olid hiljem olulised õppeprotsessi kohandamisel erinevatele vanusegruppidele ja võimete tasemetele.

Käisi õpikud ja õppekavad olid hiljem lähtepunktiks õppekavade reformides 1950.–1960. aastatel, säilitades põhimõtted, mis soodustasid õppija aktiivset osalust ja iseseisvat mõtlemist ning integreerides psühholoogilised teadmised õpetamise igapäevases praktikasse Viirpalu et al., 2021; Vanari et al., 2024).

Eesti pedagoogilise psühholoogia järjepidevus

Käisi pärandi kaudu võimaldas koolidel säilitada meetodite mitmekesisust, mis oli kooskõlas rahvusvaheliste trendidega, näiteks Saksamaa ja Skandinaavia riikide kogemuslik õpe ja õppija individuaalsuse rõhutamine (Tulviste, 2019; Ropo, 2024). See järjepidevus aitas hiljem Eesti pedagoogidel sujuvamalt kohandada oma õppekavasid ja õpetamismetoodikat rahvusvaheliste standarditega.

Mõju tänapäeva haridusele

Käisi tegevus ja metoodilised materjalid loovad aluse tänapäeva Eesti koolikultuurile, kus väärtustatakse õppijat kui aktiivset osalist ning rõhutatakse õppeprotsessi teaduslikku põhjendatust ja individuaalset lähenemist (Ropo, 2024; Vanari, Poll, & Eisenschmidt, 2024). Tänapäeva õpetajate täienduskoolitus ja õppekavade uuendused peegeldavad selgelt Käisi pärandit, mis on Eesti hariduse unikaalse traditsiooni ja pedagoogilise psühholoogia jätkusuutlikkuse aluseks.

Need arengud olid osa rahvusvaheliste pedagoogiliste uuendustega kooskõlas olevast hoovusest ning nende mõju on nähtav Eesti hariduskultuuris tänaseni. Pedagoogiline psühholoogia aitas luua koolikultuuri, mis väärtustab õppijat kui aktiivset osalist, haridust kui arenemist toetavat ja kogu ühiskonda kaasavat nähtust, säilitades Eesti hariduse unikaalse traditsiooni teaduslikult põhjendatud ja õppijakeskse lähenemise osas.

Kasutatud kirjandus
Johannes Käisi Selts. (2018). Õpetuse alused ja teed. Üldine didaktika. Tallinn, Eesti: Johannes Käisi Selts.
Tulviste, P. (2019). A brief overview of the history of Estonian psychology (1632–1940). Journal of Russian & East European Psychology, 56(3‑4), 183‑198. https://doi.org/10.1080/10610405.2019.1620064
VÕSi seminarimaterjalid ja õpetajate seminaride arhiivid (tegevusperiod 1924–1930). Võru Õpetajate Seminar.
https://johanneskais.wordpress.com/wp-content/uploads/2015/12/ruusmaa-vc3b5s.pdf.
Ropo, E. (2024). Reconceptualization of curriculum studies: A brief history and personal memories. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 12(1), 5‑19. https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.01
Vanari, K., Poll, K., & Eisenschmidt, E. (2024). Curriculum development routines supporting goal pursuit in Estonian schools. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 12(1), 60‑87. https://doi.org/10.12697/eha.2024.12.1.05
Viirpalu, P., Krull, E., & Mikser, R. (2021). Teachers’ feelings of curriculum ownership: the Estonian case. Journal of Baltic Studies, 53(3), 373‑395. https://doi.org/10.1080/01629778.2021.2001550

Añadido al timeline:

fecha:

Fotos:

YouTube: