Koolipsühholoogia ilmumine Eestis (1 jan 1970 ano – 1 jan 1975 ano)

Descrição:

Mis on koolipsühholoogia ja mille jaoks seda vaja on? Kuigi vaimse tervise probleemid varases lapsepõlves kipuvad püsima ja ennustama hilisemas nooruses negatiivseid tulemusi, on varajane ennetamine ja sekkumine potentsiaalne võimalus sellele negatiivsele trajektoorile mõju avaldada. Kahjuks saavad vaimse tervise probleemide all kannatavad õpilased haridustöötajate, koolipsühholoogide, vaimse tervise spetsialistide või lastearstide poolt abi veel vaid väikeses osas. Tegelikult saab umbes ainult pool lastest, kellel on vaimse tervise teenustele vajadus, ka abi. Koolipsühholoogidel on ainulaadne teadmiste pagas mitmete tegurite kohta, mis mõjutavad õpilaste vaimse tervise programme ja teenuseid, sealhulgas arengu riskitegurid, käitumise ja vaimse tervise mõju õppimisele ja elu oskuste arengule, õppekava kujundamine, kooli korraldus ja toimimine ning tõenduspõhised strateegiad vaimse tervise ja heaolu edendamiseks (Splett, et al., 2013).

Koolipsühholoogia areng Eestis läbis märkimisväärse pöördepunkti pärast Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudi asutamist aastal 1968. Enne seda aastat pakuti vaid mõningaid psühholoogia kursusi, kuid alates 1968. aastast sai psühholoogiast ametlikult õpetatud eriala. Eesti koolipsühholoogia ajalugu saab jaotada kaheks selgelt eristatavaks perioodiks: Nõukogude ajastu (1970. aastatest kuni 1991. aastani) ja iseseisvusperiood (alates 1991. aastast kuni tänaseni). Nõukogude perioodil oli märgatav erinevus teooria ja praktika rõhuasetuses. Rakenduspsühholoogia seisnes väljakutsetes ja piirangutes, näiteks testide kasutamine oli pikka aega keelatud ja psühhoteraapia koolitamise võimalusi oli vähe. Psühholoogide haridus oli tol ajal peamiselt teoreetiline, tekitades raskusi nende igapäevatöös. Tänapäeval on toimunud muutus hariduse lähenemisviisis. Kuigi bakalaureuseõppeprogrammid ülikoolides jätkavad teoreetiliste aluste rõhutamist, on magistriõppes ja täienduskoolitustel suurem rõhk praktilistel kursustel. See muudatus peegeldab tunnustust praktiliste oskuste olulisusest koolipsühholoogia valdkonnas.
Koolipsühholoogia mõiste tekkis Eestis 1970. aastate alguses. Kalju Toim Tartu Ülikoolist ning Heino Liimets ja Juhan Sõerd Tallinna Pedagoogilisest Instituudist tutvustasid koolipsühholoogia ideed ja töötasid välja esimesed koolipsühholoogiliste teenuste mudelid. Esimene koolipsühholoog, Lia Hanso, alustas tööd erikoolis vaimuhaigustega lastega 1975. aastal. Koolipsühholoogia ajalugu Nõukogude Eestis arenes käsikäes kutsealase nõustamisega (Kikas, 2007).

Nõukogude Liidus rõhutati periooditi karjääriplaneerimist, ning kutsealane orientatsioon tutvustas erinevaid elukutseid lastele juba esimestest klassidest alates. Lisaks laste vajaduste, huvide ja võimete avastamisele oli kutseorienteerimise eesmärk tutvustada lastele vähem populaarseid töölisklassi elukutseid (Kikas, 2007).

Esimesed kutsealased nõustamiskeskused loodi 1970. aastatel, kus psühholoogid tegid koostööd teiste spetsialistidega. Nende ülesandeks oli hinnata isiksust ja võimeid, et aidata õpilastel leida nende jaoks kõige sobivamaid elukutseid. Ent 1988. aastal suleti enamik kutsealaseid nõustamiskeskusi, jättes alles vaid kaks suurt keskust Tallinnas ja Tartus. Paljud psühholoogid nendest keskustest asusid tööle koolides, kus nad jätkasid kutsealast nõustamist. Enne 1991. aastat oli Eestis 66 koolipsühholoogi, enamik neist töötas koolides ja vähemus nõustamiskeskustes, kõik olid ametlikult nimetatud "psühholoogideks" (Kikas, 2007).

Eestis kasutatakse tänapäeval termineid "koolipsühholoogia" ja "koolipsühholoog", kuid mõnes keskuses ja koolis võib ametinimi olla lihtsalt "psühholoog". Lisaks töötavad koolides nõustajad või sotsiaalpedagoogid. Need on spetsialistid, kellel pole psühholoogia kraadi, ehkki mõned tegelevad üldiselt koolipsühholoogide tegevustega.
Enamik koolipsühholooge töötab avalik-õiguslikes koolides, mõned neist tegelevad ka erapraksisega või annavad loenguid ülikoolides ja õppekeskustes. Tavaliselt teenindab üks koolipsühholoog kas üht kooli (peamiselt linnades) või kahte kooli (peamiselt maapiirkondades või väiksemates koolides). Väike arv psühholooge töötab erakoolides või erikoolides. Psühholoogide arv erikoolides töötavate inimeste hulgas suureneb; seni on neil koolidel psühholoogidega varustamine olnud napp. Reeglina ei tööta psühholoogid lasteaias. Mõned neist on töötavad kutsekoolides ja ülikoolides (Kikas, 2007).


Kasutatud kirjandus


Splett, J. W., Fowler, J., Weist, M. D., McDaniel, H., & Dvorsky, M. (2013). THE CRITICAL ROLE OF SCHOOL PSYCHOLOGY IN THE SCHOOL MENTAL HEALTH MOVEMENT. Psychology in the Schools (lk. 245-258).
Kikas, E. (2007). School Psychology in Estonia. В S. R. Jimerson, T. D. Oakland, & P. T. Farrell, The Handbook of International School Psychology (lk. 91-100).

Adicionado na linha do tempo:

Data: