7 nov 1962 ano - Sünnib Jaanus Harro

Descrição:

Oma ülevaates keskendun viimase 2-3 aasta mõningatele teadusartiklitele, intervjuudele ja YouTube’i kanalis leiduvatele esinemistele. Valik põhineb soovil mitte korrata olemasolevat teadmist, kuna prof. Jüri Alliku 2021.a välja antud raamatus "Eesti psühholoogia lugu" leidub täpne lühiülevaade Jaanus Harro uurimissuundadest ja tähtsamatest töödest.

Prof. Jaanus Harro ei ole tegelikult psühholoog, kuid tema tööd psühhofarmakoloogia ja psühhofüsioloogia valdkonnas on andnud olulise panuse mõistmaks käitumise bioloogilisi mehhanisme. Jaanus Harro tegutseb mitme teadusvaldkonna ristteedel, milleks psühhofarmakoloogia, psühhofüsioloogia, neuroteadused ja käitumisteadused. „Neuropsühhofarmakoloog“, - ütleb ta enda kohta.

Neuropsühhofarmakoloogia on valdkond, mis viib kokku erinevaid aju- ja käitumisteaduse esindajaid, kelle eesmärgiks on luua uusi ravimeid ja teisi ravivõtteid (Harro, 2019). Harro peamised uurimisteemad on aju neurokeemilised protsessid, psühhoaktiivsete ainete toime käitumisele, kehalise aktiivsuse ja toitumise seosed meeleolu ja isiksuseomadustega ning impulsiivne käitumine (Maidla, 2022). Suurem edulugu Jaanus Harro ja tema uurimisrühma kolleegidel algas neuropeptiitide neurofarmakoloogia vallas, kui õnnestus avastada koletsüstokiniini ärevusttekitava toime (Harro et al., 1993) ja hiljem ka neuropeptiidi Y ärevust maandava toime (Kask et al., 2002).

Google Scholar’i andmetel 23.11.23 seisuga on Harro töid tsiteeritud kokku 12051 korral, h-indeks on 61, mis on märk märkimisväärsest mõjust teadusmaailmas. Edasi oma töös soovin pöörata tähelepanu kahele uurimissuunale, mis tunduvad mulle fundamentaalsed – psühhiaatrilise haavatavuse ning impulsiivse ja agressiivse käitumise alusmehhanismide uurimine.

Psühhiaatriline haavatavus

Üks käesolevaid uurimissuundi ja küsimusi Jaanus Harro enda sõnadega (Tallinna Ülikool, 2019: 1:59), on teada saada, (1) mis on närvisüsteemi haavatavuse põhjuseks ning eelsoodumuse alused jääda psühhiaatrilistesse häiretesse ning (2) kuidas evolutsiooniliselt vanad neurobioloogilised süsteemid on õppinud muutuva keskkonnaga kohanema ja mismoodi me seda näeme närvisüsteemi talitluses igapäevaste murede lahendamisel või lahendamata jätmisel.

Lipulaevaks on uurimus, kus loomamudelite näitel sekkudes nende käitumisse uuritakse haavatavuse alusmehhanismi, mis muudab looma liialt vastuvõtlikuks keskkonnast tulevale stressile. Loomamudelid on olnud ja endiselt on olulised neuropsühhofarmakoloogias, kuna teevad keerulised funktsionaalsed süsteemid kättesaadavaks katsete läbiviimiseks ja aju uurimiseks neurobioloogilise täpsusega. Haavatavuse mehhanismi mõistmine võib muuta hiirelt inimesele tehtavaid ennustusi täpsemaks ning näidata olulisi suundumusi, kuidas jätkata kliinilise psühhiaatria uurimist (Harro, 2023). See uurimissuund on tänapäeva psühhiaatrias väga oluline, kus on küsimärgi all seni kasutatud diagnostiline mudel. Häirete klassifikatsioone on korduvalt ümber kirjutatud ning uus lähenemine keskendub sarnasuste (ja nende all olevate mehhanismide) uurimisele erinevate häirete tekkimise protsessis (across disorders). Ühiste komponentide leidmine võib seletada nii tihti esinevat komorbiidsust ning annab lootust, et on võimalik mõjutada haavatavuse alusmehhanismi, mitte keskenduda kroonilise haiguse, milliseks nt kujuneb depressioon, üksikute episoodide ravimisele. Samuti see on veel üks samm individuaalmeditsiini suunas, kus ravi kohendatakse vastavalt individuaalsetele vajadustele ja omadustele. Jaanus Harro: „Meil on olemas oma eksperimentaalne mudel haavatavuse muutmiseks ja nüüd tahame kõigi nende uurimistöödega maksimaalselt teada saada, mis haavatavuse ja tundlikkuse taandumise puhul ajus juhtub“ (Maidla, 2022). Selles osas on Jaanus Harro ja tema uurimisrühma tööd tähelepanuväärsed.

Sellel teemal lähemalt on just hiljuti välja antud üks kogumik – „Psychiatric Vulnerability, Mood, and Anxiety Disorders: Tests and Models in Mice and Rats“ - mille üks autoritest ja kogu kogumiku toimetajaks on olnud prof. Jaanus Harro. Selle kogumiku eessõnas seisab: „Selles köites vaadeldakse klassikalisi ja uudseid meetodeid, mida teadlased praegu kasutavad meeleolu- ja ärevushäirete mõistmiseks ning täppismeditsiini edendamiseks. Selle raamatu peatükid hõlmavad selliseid teemasid nagu sahharoosieelistus kui anhedoonia mõõdik; hirmu tingimine laboratoorsetes närilistes; loomamudelid maania uurimiseks; näriliste mudelid ema ja imiku interaktsioonide varieerumise mõjust meeleolule ja ärevusele; ja PTSD-ile vastuvõtlikkuse/vastupidavuse prognoosimine loommudelites.
Põhjalik ja tipptasemel kogumik, mis mahutab uudseid vaateid selle kohta, kuidas psühhiaatriliste häirete neurobioloogiat tuleks ümber mõtestada (psühhiaatriline haavatavus, meeleolu ja ärevushäired): hiirte ja rottide testid ja mudelid on väärtuslik ressurss kõigile teadlastele, kes on huvitatud selle olulise ja areneva valdkonna kohta rohkem teada saama.“ (Harro, 2022).

Impulsiivne käitumine ja agressiivne käitumine ning sekkumismeetodid

Teine tähtis uurimissuund on seotud biomarkerite ja erinevate geneetiliste variatsioonide mõjuga impulsiivsele käitumisele. Jüri Allik on toonud välja mitmed olulised teadustööd - Harro & Oreland, 2016; Merenäkk et al., 2003; Paaver, Eensoo, Pulver, & Harro, 2006; Podar, Jaanisk, Allik, Harro, 2007 (in Allik, 2022).

Ühe uurimissuunana on olnud soov aru saada, kuidas aktiivsus- ja tähelepanuhäire käitub üldise haavatavustegurina paljude vaimsete hädade tekkes (Harro, 2019). Üks viimaseid artikleid keskendub liiklusõnnetustele, mis on põhjustatud noorte täiskasvanute poolt. Noored juhid, kellel esineb ATH-le iseloomulikke sümptomeid, võivad kujutada liiklusohtu. Uurimus näitab viiteid dopamiinsüsteemi talitlushäiretele ATH korral, kus dopamiini transpordigeeni VNTR polümorfism (DAT1 VNTR; rs28363170) on üks kõige järjepidevamaid geneetilisi markereid. Uuringu tulemused näitavad, et raskekujulisem ATH on oluline liiklusohu riskifaktor ning DAT1 9R alleeli kandmine võib neid riske süvendada (Tokko et al., 2022).

Tähelepanuväärne on see, et Harro on olnud üks autoritest liiklusprogrammi loomisel, mis aitab paremini teadvustada impulsiivset käitumist. Sekkumisuuring (Eensoo et al., 2018) näitas, et sekkumise mõju püsis ka nelja aasta jooksul pärast sekkumist. Need tulemused viitavad sellele, et lühiajalised psühholoogilised sekkumised, mis keskenduvad impulsiivse käitumise ja selle riskide teadvustamisele, võivad olla kasulikud, kuna kujundavad ümber sõiduharjumust.

Samuti jätkub teadustöö ka monoaminooksüdaasi mõjust impulsiivsele käitumisele. Kaasasündinud monoaminioksüdaasi, mis on võtmeensüüm neurotransmitterisüsteemide reguleerimisel, aktiivsuse puudumine soodustab antisotsiaalset impulsiivset käitumist, eriti MAOA uVNTR madala ekspressiooniga genotüübiga (MAOA-L) meestel, kellel on lisaks esinenud lapsepõlves väärkohtlemist (Kanarik et al., 2023).
 
Kasutatud kirjandus

Allik, J. Eesti psühholoogia lugu. (2021). Tartu Ülikooli kirjastus.

Eensoo, D., Paaver, M., Vaht, M., Loit, H.-M., & Harro, J. (2018). Risky driving and the persistent effect of a randomized intervention focusing on impulsivity: The role of the serotonin transporter promoter polymorphism. ACCIDENT ANALYSIS AND PREVENTION, 113, 19–24. https://doi.org/10.1016/j.aap.2018.01.021

Harro, J. (2019). Multidistsiplinaarse teaduskeskkonna sünd neuropsühho-farmakoloogia näitel. Akadeemia, Vol.12 (369), 2153-2166

Harro, J. (Ed.). (2022). Psychiatric Vulnerability, Mood, and Anxiety Disorders: Tests and Models in Mice and Rats (1st ed. 2023 edition). Humana.

Harro, J., Vasar, E., & Bradwejn, J. (1993). Cck in Animal and Human Research on Anxiety. TRENDS IN PHARMACOLOGICAL SCIENCES, 14(6), 244–249. https://doi.org/10.1016/0165-6147(93)90020-K

Kanarik, M., Sakala, K., Matrov, D., Kaart, T., Roy, A., Ziegler, G. C., Veidebaum, T., Lesch, K.-P., & Harro, J. (2023). MAOA methylation is associated with impulsive and antisocial behaviour: Dependence on allelic variation, family environment and diet. JOURNAL OF NEURAL TRANSMISSION. https://doi.org/10.1007/s00702-023-02675-w

Kask, A., Harro, J., von Hörsten, S., Redrobe, J. P., Dumont, Y., & Quirion, R. (2002). The neurocircuitry and receptor subtypes mediating anxiolytic-like effects of neuropeptide Y. NEUROSCIENCE AND BIOBEHAVIORAL REVIEWS, 26(3), 259–283. https://doi.org/10.1016/S0149-7634(01)00066-5

Maidla, M. (2022). Sola dosis facit venenum*. Sirp. Retrieved November 11, 2023, from https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/sola-dosis-facit-venenum/
Tallinna Ülikool I Tallinn University (Director). (2019, April 10). Külalisprofessor Jaanus Harro selgitab, mida ta uurib TLÜ käitumis- ja neuroteaduste tippkeskuses. https://www.youtube.com/watch?v=75cZN_CcQ3s

Tokko, T., Miskinyte, G., Eensoo, D., & Harro, J. (2022). Driving risks of young drivers with symptoms of attention deficit hyperactivity disorder: Association with the dopamine transporter gene VNTR polymorphism. NORDIC JOURNAL OF PSYCHIATRY, 76(8), 575–583. https://doi.org/10.1080/08039488.2022.2032330

Pilt

Eesti Teadusinfosüsteem, E., & Teadusinfosüsteem, E. (n.d.-b). Jaanus Harro. Jaanus Harro CV, ETIS. https://www.etis.ee/CV/Jaanus_Harro/est

Adicionado na linha do tempo:

Data:

Imagens:

YouTube: