11 set 2023 ano - Endel Tulvingu surm

Descrição:

Endel Tulving suri 11.09.2023 Kanadas

Reis läbi mälu – elu enne ja peale Endel Tulvingut

– Valisin isikuks Endel Tulvingu ning sündmuseks tema surma. Oma essees käsitlen Tulvingu revolutsioonilisi avastusi ja teooriaid ning võrdlen neid arusaamaga mälust, mis enne teda valitses. Samuti proovin näidata, miks isiku ja kõrgelt hinnatud teadlase surm võib olla oluliseks ja märkimisväärseks sündmuseks – seega saab selles pisut pikemas essees kaetud nii mälu, Tulvingu minevik ning samas ka tema potentsiaalne panus tulevikku. –

Mälu olemuse uurimine küündib väga varajasse minevikku. Olgugi, et tegu on kognitiivse võimega, mis tihti – kuid mitte alati – on võtmetähtsusega meie igapäevases toimetulekus, pole minevikus mälu teiste füsioloogiliste võimete kõrval niivõrd oluliseks peetud. Võiks ju arvata, et inimese mälu ja selle toimimine on psühholoogia kese – see aitab meil kogemustest õppida, meid elus hoida ning teha ennustusi tulevikuks – kuid tundub, et tegemist on olnud pigem ,,vaikefunktisooniga’’, mis jookseb teiste kognitiivsete võimete tagataustal, ning tõelist mälu olemust on uurima hakatud alles viimase kahe sajandi jooksul.

Piibli erinevates raamatutes, mis on kirjutatud märgatavalt enne Platoni ja Aristotelese aega, mainitakse nii mälu kui ka meenutamist. Moosese neljandas raamatus 15. peatükis salmides 37-41 on toodud kahel korral välja mäletamist ning mälu, millest üks klapib ka Tulvingu tuhandeid aastaid hiljem avastatud kodeerimise spetsiifilisuse teooriaga - Iisraeli rahvas pidi tegema tutid õlgadele, et meenutada Jumalat ja tema käske. Seega on mälu osa olnud inimloomuse ajast juba pikka aega ning seda on kirjeldatud ka pikalt enne Aristotelese ja Platoni sündi. Esimesed katsed mälu olemust kirjeldada on pärit Platoni ja Aristotelese ajast. Platon kirjeldas mälu kui märga savitahvlit (kuid seejärel lükkas selle ümber). Temast pisut hiljem elanud Aristoteles aga arendas Platoni savitahvli teooriat mälust edasi. Lang (1980) toob oma ülevaateartiklis Aristotelesest välja, et Aristoteles seostas mälu vaid minevikuga ning seetõttu oli mälu seotud kokkupuututud objektidega. Lisaks tõi autor välja ka Aristotelese tingimuse, et kõik, kes omavad ajataju, peavad omama ka mälu, sest aeg ja mälu on omavahel seotud. Samuti pani Aristoteles aluse ka assotsiatsioonile, kus leidis, et ühe asja meenutamisel tekib seos teise asjaga ning tänu ühe asja meenutamisele tuleb ka teine objekt meelde (Allik, 2023a).
Oma raamatus ,,Episoodilise mälu elemendid’’ on Endel Tulving toonud välja joonise, kus märgib, et peale Aristotelest ei olnudki kuni Ebbinghausi, Jamesi ja Semoni erilisi edusamme mälu mõistmises ning uurimises (Tulving, 2017). Ebbinghaus vastandus Wundti koolkonnale, üritades uurida midagi, mis ei ole otseselt füsioloogia meetoditega mõõdetav (Allik, 2023b). Lisaks toob Tulving (2017) välja, et peale Semoni jäi mälu uurimine unustusehõlma, sest psühholoogiat hakati seostama pigem käitumisega.

Enne Tulvingu mälustruktuuri teooriat käsitleti mälu küllaltki erinevalt. Gregor von Feinaigle väitis, et mälu puhul on tegemist ühe suure laoruumiga, kus leitakse asju paremini tänu selgele ja kindlale liigitamisele (Tulving, 2017). Sealt edasi pakkusid Atkinson ja Shiffrin (1968) välja modaalse mälu teooria – nn ,,hoidla teooria’’, kus erinevaid asju talletatakse erinevates hoidlates – sensoorses, lühiaegses ja pikaaegses. Kohati saaks seda liigitada juba mälu osadeks jaotamiseks. Siis tuli aga lagedale oma teooriaga Endel Tulving.

Endel Tulving sündis Eestis Petseris ning veetis siin 16 eluaastat. Ta alustas kooli Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kuid pidi 17-aastaselt lahkuma pagulaslaagrisse Saksamaale, sest Eestis hakkas Nõukogude Liidu Venemaa okupatsioon. Sealt liikus Tulving edasi Kanadasse, kus omandas 1953. aastal Toronto ülikoolis bakalaureusekraadi ning järgmisel aastal magistrikraadi. Seejärel sai ta doktorikraadi Harvardi ülikoolis.
Tulving käis 1972. aastal välja idee episoodilisest ja semantilisest mälust – ta väitis, et mälu ei ole vaid üks suur hoidla vaid, et tegemist on erinevate mäluliikide ja süsteemidega. See vaade oli võrreldes eelneva arusaamaga mälust revolutsiooniline. Seda teooriat kinnitas hiljem HERA mudel (1992), mis tõestas, et semantilise ja episoodilise mälu kasutamisel toimub aktivatsioon aju erinevates osades (Tulving, E.,1999a). Lisaks aitas Tulving leida ka kodeerimise spetsiifilisuse teooria ning priming meetodi. Kodeerimise spetsiifilisus seletab ära, miks ei pruugi me vahepeal pääseda ligi infole, mis tegelikult on meie mälus olemas ning priming omakorda aitab seletada nähtust, kus kasutame mälus olevat informatsiooni ilma, et me isegi selle olemasolust teadlikud oleksime.

Olgugi, et Tulving oli 20. sajandi üks mõjukamaid psühholooge ning teadlasi, jätkus ta südames ruumi ka Eestile. Rääkides mõjust Eestile, siis on oluline välja tuua, et suhe Tulvingu ja Eesti vahel oli kahepoolne. Eestlased olid uhked Eesti juurtega teadlase suurte saavutuste üle. Tulving kutsus ennast eestlaseks, rääkis väga ilusas eesti keeles ning pidas oma sünnipäeva koos mitmete väga kuulsate teadlastega just siin, Eestis (Tulving, 1999b). Lisaks aitas Tulving luua Toronto ülikoolis organisatsiooni ,,Eesti Õpingute Sihtasutus’’, mille eesmärk on toetada Eestist pärit üliõpilase Toronto Ülikoolis või kanadalasi, kelle õpingud seostuvad Eestiga. Kui võrrelda Tulvingut teise sama ajastu Eesti juurtega teadlase Jaak Panksepaga, võiks ehk väita, et Tulvingu mõju uuritavale valdkonnale ning Eestile on märksa tugevam. Kuigi Panksepa h-indeks on hetkel Tulvingu omast kõrgem (2023 seisuga), siis on tema tekste vähem viidatud. Samuti paistab Tulvingu side Eestiga tugevamalt välja – ta elas siin kauem, õppis siin ning tutvustas oma koduriiki teistele – ka eesti keelt kasutas ta meelsamini. Siiski on tegu minu subjektiivse hinnanguga.

Kui siiani olen toonud välja Tulvingu ideede olulisuse just minevikuga võrreldes, tuues näiteid, kui kardinaalselt tema teooria muutis arusaama mälust ning selle toimimisest, siis nüüd soovin tuua välja, miks tema panus tulevikku on võrreldes minevikuga sama oluline.

Newtoni avastused tundusid küll tema elu ajal suured, ent tol hetkel ei osatud arvata, kui põhjapanevaks saavad need teooriad tulevikus. Näiteks tuues eeskujuks Albert Einsteini, kes kasutas Newtoni mehhaanikat relatiivsusteooria loomiseks. Sellele loogikale põhinedes saab mõtiskleda ka Tulvingu saavutuste veelgi suuremast mõjust tulevikule. Sellele võivad vihjata juba praegu tõusutrendist numbrid – kui saates ,,Püramiidi tipus’’ (2011) oli Tulvingut viidatud umbes 25 000 korda ning õpiku järgi on see number ligi 103 000 (Allik, 2021), siis praeguseks on seda tehtud juba ligikaudu 120 000 korda. Lisaks on võrreldes õpikus tooduga kasvanud ka h-indeks 106-lt 123-le (Google Scholar). Need on mõõdetavad näited, mis viitavad, et Tulvingu avastuste olulisus ajas kasvab. Laiahaardelisem panus avaldub aga pigem edasistes mälu-uuringutes.
Tulvingu surma olulisust saab kirjeldada eri külgedelt. See võib innustada uusi teadlasi, kes on tema vaadetest inspireeritud. Ühest küljest võib Tulvingust maha jäänud tühimik psühholoogia valdkonnas ja teooriates suunata uusi inimesi jätkama tema saavutatut. Teisalt leidsid Azoulay jt (2018) oma uuringus, et kuulsa teadlase surm võib tema valdkonnas uusi avastusi ja töö mahtu suurendada. Põhjenduseks pakkusid nad välja selle, et uutel teadlastel võib olla raske oma ideid avaldada, sest elusolev teadlane kas laidab maha või pakub konkurentsi uutele ideedele – tema sõna on nii kaalukas, et uued teadlased ei saa või ei julge oma ideid viljeleda. Uuring tehti küll bioteaduste valdkonnas, kuid sarnasus psühholoogia ja just mäluuuringutega oli see, et uurimisvaldkond nõuab võrdlemisi vähe kallist tehnoloogiat ja enam taustainfot, teooriate teadmisi, metaanalüüse jne.
Mälu uuringuid ei lõpetata ilmselt niipea – teadus areneb ja sellega ka võimalused uurida mälu veelgi spetsiifilisemalt. Näiteks on ,,Intelligentsuse psühholoogia’’ õpikus toodud intelligentsuse definitsioon ,,vaimne võimekus, mis muude asjade kõrvalt eeldab võimet arutleda, planeerida, lahendada ülesandeid, mõtelda abstraktselt, saada aru keerulistest ideedest, õppida kiiresti ja õppida kogemustest.’’ (Allik jt. 2011). Siit on näha, et mälu seostub mitme kuid mitte kõigi intelligentsust defineerivate mõistetega. Seega inimese hakkamasaamine on seotud mäluga ning usun, et seda uuritakse tulevikus aina rohkem ja rohkem. Tänu Tulvingu episoodilise mälu kirjeldustele on tehtud ka Alzheimeri tõbe ning selle kulgu ennustavad avastused (Tali, 2011). Tulving on aga öelnud, et mälu kui üldist nähtust ei saa treenida, saab treenida ja uurida selle kindlaid osi. Nendeks osadeks võivad olla näiteks episoodiline ja semantiline mälu. Seega on Tulvingu teooriale võimalik rajada edasisi uuringuid ning kitsamaid uurimissuundi. Ka üleüldine arusaam mälust on tänu Tulvingu avastatud meetoditele muutumas – kui vaadata näiteks sciencedaily.com lehekülge mälude teemal, on näha, et väga paljud uued artiklid või teemad käsitlevad just spetsiifilisi osasid mälust (sciencedaily, 2023). Lisaks kasutatakse episoodilise ja autobiograafilise mäluga seonduvat ka kliinilise psühholoogia valdkonnas aina enam.

Samuti on Tulvingu väga oluline teene tulevikku eelmainitud eestlaslikkus. Kui küsida, mis riigist olid pärit Newton ja Einstein, siis ilmselt oskaks peaaegu iga keskharidusega inimene neile korrektselt vastata. See omakorda aitab ehk tulevikus hoida Eesti lippu kõrgel ka siis, kui avastusi tehakse just eestlaste pakutud või tõestatud teooriatel. Kuigi tänapäeval enam psühholoogiakoolkondi kui selliseid ei eksisteeri, siis võib anda tulevikus just sarnases vallas teadustööde tegemiseks lisavõimalusi fakt, et Tulving end Eestiga niivõrd seostas. Eesti on selles valdkonnas ennast ajalukku kirjutanud.

Endel Tulving ütles saates ,,Püramiidi tipus’’, et ,,Suuri asju ei avastata – need poevad aegamisi teadmistesse.’’, mille põhjal saab öelda, et väikesel Eestil on vedanud, et just meie riigist pärit teadlasel pugesid teadmisesse ideed, mis aitasid muuta arusaamist ühest nii mõjukast asjast nagu seda on mälu. Valisin Endel Tulvingu surma ajajoonele lisamiseks just eelmainitud põhjusel – usun, et teadlaste revolutsioonilised ideed ja avastused ei ole mitte tagasivaates määrava tähtsusega – minevikku muuta ei saa – kuid nende suurim olulisus ja tähtsus peitub tulevikus. Seega, üks oluline peatükk Eesti teadusloos on küll justkui lõppenud, kuid usun, et tegelik mõju avaldub alles aastate pärast ning praegune on vaid proloog saabuvale.



Kasutatud allikad:

Allik, J. (2023a). Assotsiatsioonide ajalugu. Loengukonspekt. Kasutatud 23.11.2023

Allik, J. (2023b). Psühholoogia ajalugu: 2. Osa (lk 26-28). Kasutatud 23.11.2023

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus (lk 159).

Allik, J., Mõttus, R., Realo, A. (2011). Mis on intelligentsus?: Mis on intelligentsus. Allik, J.,
Mõttus, R., Realo, A. (toim). Intelligentsuse psühholoogia (lk 35-37). Tartu Ülikooli
Kirjastus.

Azoulay, P., Fons-Rosen, C., & Zivin, J. S. G. (2019). Does science advance one funeral at a
time?. American Economic Review, 109(8), 2889-2920. Doi: 10.1257/aer.20161574

Lang, H. S. (1980). On memory: Aristotle's corrections of Plato. Journal of the History of
Philosophy, 18(4), 379-393. Doi: https://doi.org/10.1353/hph.2008.0252

Tali, E.M. (Autor/Produtsent), Raud, N. (Autor) & Mölder, T. (Režissöör). (19. veebruar 2011).
Osa 6 (1. Hooaeg, Episood 6). Kaasik, M. (Toimetaja). Püramiidi tipus. Testfilm.
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/puramiidi-tipus-malu-uurija-endel-tulving

Tulving, E. (2017). 1. Mälu uurimine. J. Aru (toim). Episoodilise mälu elemendid (lk 15-23).
Ilmamaa.

Tulving, E. (1999a). Testing Tulving. E. Tulving (toim). Memory, Consciousness and the Brain
(lk 311-315). Psychology Press.

Tulving, E. (1999b). Memory, Consciousness and the Brain. Psychology Press.

Adicionado na linha do tempo:

Data:

Imagens: