1 jan 1994 ano - Pöörased 90ndad: Jüri Kruusvall kaitseb taasiseseisvunud Eesti esimese doktorikraadi psühholoogias

Descrição:

Nõukogude okupatsiooniperiood (1944-1991) oli Eesti teadusmaailma jaoks pidurdav ja takistusterohke aeg ning tsensuuri tõttu ei olnud võimalik uurida kõiki huvipakkuvaid teemasid. See oli periood, mil sotsiaalteadustes domineeris üldine uskmatus igasuguste uute ideede ja avastuste suhtes ning aktsepteeriti vaid riigivõimu poolt tunnustatud teadlaste poolt välja pakutud kontseptsioonidel põhinevaid uurimusi (Kruusvall, 1994). Alliku (2021: 107) Eesti psühholoogia arengut kirjeldava raamatu järgi puudus sel perioodil enamasti võimalus kaitsta Eestis psühholoogia teaduskraade. Lisaks oli teaduskraadide süsteem kaheastmeline, kus esimene aste, mis tänapäeval oleks võrreldav doktorantuuri läbimisega, oli kandidaadikraad ning sellele sai lisaks omandada doktorikraadi, milleni psühholoogias jõuti hea juhul vahetult enne pensionile jäämist. Sellest tulenevalt on märkimist väärt taasiseseisvunud Eestis Jüri Kruusvalli poolt 1994. aastal kaitstud esimene doktorikraad psühholoogias (Allik, 2021: Lisa 4; Niit ja Heidmets, 2001), sest see on ka tõendiks, et isegi okupatsiooniperioodil hoiti psühholoogia teadusharul elu sees – Kruusvalli (1994) doktoritöö põhineb enamuses artiklitel, mis on avaldatud just nõukogude perioodil.

Oleme enamasti harjunud mõtlema psühholoogiast kui teadusest, mis tegeleb inimese sisemiste protsessidega, näiteks kuidas me tajume, mõtleme, tunneme jne, kuid teisest küljest mõjutab seda kõike ka meid ümbritsev keskkond ja sotsiaalsed suhted. Jüri Kruusvall (sündinud 13.12.1947) ongi olnud tegev peamiselt keskkonna- ja sotsiaalpsühholoogia vallas (Eesti Teadusinfosüsteem, i.a.). Ta kuulus ka Ülo Vooglaiu poolt asutatud Tartu Riikliku Ülikooli allüksusena tegutseva sotsioloogialabori uurijate hulka ning labori liikmetest oli umbes kolmandik psühholoogia valdkonna inimesed (Allik, 2021: 126). Labor tegutses aastatel 1966-1975 (Vooglaid, 1998) ning Jüri Kruusvall tegutses seal laborandi ja vanemlaborandina aastatel 1970-1975 (Eesti Teadusinfosüsteem, i.a.). Kuna selleks ajaks oldi jõutud järeldusele, et inimesed, kelle elu- ja töötingimused on rahuldustpakkuvamad, teevad paremini tööd, siis tegeleski sotsioloogialabor peamiselt ettevõtete rahulolu-uuringute läbiviimisega (Allik, 2021: 126). Sotsioloogialabori tegevus lõppes 1975. aastal, kui kõik töötajad lasti riigiorganite poolse nõudmise tõttu lahti - labori asutaja, Ülo Vooglaiu sõnul võis käivitavaks teguriks olla mitmetesse keeltesse tõlgitud ja laialdaselt levinud ning vastakaid arvamusi tekitanud artikkel „Sotsioloogia on mõttetu demokraatiata maal“, mis ilmus ajalehes „Edasi“ (Balbat, 2005).

Sotsioloogialabori sulgemise järel rajasid 1980ndatel grupp labori töötajaid (Mati Heidmets, Jüri Kruusvall, Kadi Liik, Toomas Niit, Maaris Raudsepp jt) Tallinna Pedagoogikaülikoolis keskkonnapsühholoogia uurimisrühma, mis viis läbi enam kui 20 uurimisprojekti, mis käsitlesid peamiselt inimese suhestumist tema ruumilise ja arhitektuurse ümbrusega (Allik, 2021: 140; Niit ja Heidmets, 2001). Peamisteks uurimisteemadeks olid eluasemeprobleemid, avalike ja erakohtade lahendused ning haldus- ja puhkerajatiste planeeringud (nt Niit jt, 1987). Näiteks uuriti aastatel 1972-1985 erinevates linnades üle Nõukogude Liidu enam kui 5000 perekonna eluasemeid ja nende omavahelisi suhteid ning neid ümbritsevate elukeskkondade (sh linnakeskuse, klubide, kinode, haldusasutuste ja isegi looduskeskkonna) psühholoogilisi probleeme ja arhitektuursete lahenduste toimivust (Niit jt, 1994). Keskkonnapsühholoogia uurimisrühm sai valdkonna peamiseks edendajaks üle Nõukogude Liidu (Niit ja Heidmets, 2001) ning 1980ndatel hakati uurimisrühma tegevust märkama ka rahvusvaheliselt (Allik, 2001: 140; Niit jt, 1994).

Jüri Kruusvalli doktoritöö põhineski peamiselt uurimisrühma tegevusperioodil avaldatud artiklitest, mis avaldati aastatel 1979-1991 (Kruusvall, 1994). Enda doktoritöös tõi ka Kruusvall esile, et inimese käitumine ja tegevus on mõjutatud sotsiaalsete ja keskkonnaprotsesside poolt ning juba tolleaegses Eestis oli vajalik seda valdkonda uurida ja arendada sotsiaalsete protsesside ja suhete muutumise kiiruse ning sotsiaalse surve suurenemise tõttu elukeskkonnale ja -viisile. Töö koosnes kahest osast, millest esimene oli teoreetilise suunitlusega ja eesmärgiks oli näidata, et sotsiaalsel mõjul inimtegevusele on ka keskkondlik olemus. Töö teine osa põhines aga empiirilistel uurimustel, mille eesmärgiks oli näidata, et elukeskkonna mõju inimeste elustiilile on tegelikult sotsiaalse olemusega ning seetõttu erineb see mõju oluliselt sotsiaalse keskkonna seisundist sõltuvalt. Doktoritöö raames läbi viidud uuringute tulemustest toodi esile, et sel ajal industriaalselt rajatud linnaelamud olid liiga kõrged ja suured, elamute juurde kuuluv territoorium vajaks piiritlemist ja sisustamist ning et elamurajoonide vabaplaneeringu asemel tuleks lähtuda kvartalitena projekteerimisest. Lisaks toodi esile, et perekonnad pidasid sobivaks korterit, milles on tubasid võrdselt pereliikmete arvuga või ühe võrra vähem. Kuna soovitud tubade arv osutus varasemate majapidamistega võrreldes väiksemaks, siis järeldati, et see on seletatav vähenenud olmetegevustega linnakorteris, mistõttu ei ole vajadust lisaruumide jaoks praktiliste ja tööga seotud tegevustele. Samas toodi aga esile, et linnakorterid põhjustavad eraldumise vajadust oma tuppa, millega seostati sotsiaalse määramatuse suurenemist ühiste tegevuste ja tööjaotuse vähenemise tõttu. Töö tulemustes kirjeldati ka, et pereliikmed viibivadki suuremates linnades, nt Moskvas ja Tallinnas, üksteisest rohkem lahus eraldi tegevusi tehes, samas kui vähemlinnastunud asulates (nt Pihkvas) on ühiseid tegevusi rohkem. Linnakorterite peamise probleemina tõstetigi esile ruumipuudus – seal on vähe ruumi puhkamiseks ja magamiseks ning külaliste vastuvõtuks, samuti esineb sellest tulenevalt probleeme laste tegevustega, mis tekitab konflikte vanematega.

Kokkuvõtvalt saab väita, et kuigi nõukogude okupatsiooniperiood Eestis pärssis teadusuuringuid ja piiras psühholoogia arengut, siis vaatamata sellele püüti valdkonda edasi arendada ning olulisel kohal psühholoogia valdkonnas oli keskkonnapsühholoogia. Jüri Kruusvalli 1994. aasta doktoritöö tulemused näitasid, et linnakorterite ruumipuudus soodustas isoleerumist ja suurendas sotsiaalset määramatust ning tõi esile vajaduse uute planeeringute järele, mis arvestaksid paremini inimeste vajadustega. Kruusvalli panus valgustas Eesti teadusliku pärandi jätkumist ning keskendus olulistele sotsiaalsetele ja keskkondlikele teguritele, mis mõjutavad inimeste elukvaliteeti.

Kasutatud kirjandus

Allik, J. (2021) Eesti psühholoogia lugu. Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus

Balbat, M. (2005). Ülo Vooglaiule ei ole ükskõik, mis Eestist saab. Ülokool, 08.08. Kasutatud 21.11.2023. https://web.archive.org/web/20170202072530/http://ylokool.com/varia/ulo-vooglaiule-ei-ole-ukskoik-mis-eestist-saab/

Eesti Teadusinfosüsteem. (i.a.). Jüri Kruusvall. Kasutatud 21.11.2023. https://www.etis.ee/CV/J%C3%BCri_Kruusvall/est/

Kruusvall, J. (1994). Environmental and social influence on human activity. Doktoridissertatsioon. Tartu Ülikool, psühholoogia õppekava.

Niit. T., Heidmets, M. . & Kruusvall, J. (1987). Environmental psychology in the Soviet Union. D. Stokols & I. Altmans (toim). Handbook of environmental psychology (2. osa, lk 1311-1335). New York: Wiley.

Niit, T., Heidmets, M., & Kruusvall, J. (1994). Environmental psychology in Estonia. Journal of Russian and East European Psychology, 32, 5–40. https://doi.org/10.2753/RPO1061-040532035

Niit, T., & Heidmets, M. (2001). Estonian environmental psychology; a die-hard? TRAMES: A journal of the humanities & social sciences, 5(3), 195.

Vooglaid, Ü. (1998). Sotsioloogialabor (1966–1975). Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXX (lk 79-83). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Adicionado na linha do tempo:

Data:

Imagens:

YouTube: