1 dez 1889 ano - Emil Kraepelin hakkab koguma patsientide kunstiteoseid

Descrição:

Emil Kraepelin viibis Tartus aastatel 1886-1891 – selle aja sees jõudis ta rajada Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia labori ning juhtida ka ülikooli psühhiaatriahaiglat (Tartumus, n.d.). Kraepelinit peetakse üheks mõjukamaks psühhiaatriks, kellele omistatakse ka teadusliku psühhiaatria looja tiitel (Allik ja Tammiksaar, 2016). Tema kogemused ja raskused Tartus andsid ilmselt olulise tõuke antud suuna rajamiseks. Lisaks sellele ühendab Kraepelinit ja Tartut ka psühhiaatria patsientide kunst, mis on osutunud oluliseks sillaks psühholoogia ja kunsti vahel.

1886. aastal olid Eesti alad Vene impeeriumi käes, kuid Tartu ülikoolis oli akadeemiline keel endiselt pigem saksa keel. Psühhiaatriakliinikumis oli aga hea kompott multikultuursusest – tollased andmed näitavad, et 50% patsientides olid eestlased, 30% sakslased, 8% liivlased, 3% juudid ja 2% venelased (Rotzoll ja Grüner, 2016). Kraepelin on ise kirjeldanud, kuidas keelebarjäär valmistas talle raskusi ning takistas teadustööd (Rotzoll ja Grüner, 2016). Rotzoll ja Grüner (2016) toovad välja, et raskused patsientidega suhtlemisel andis Kraepelinile võimaluse keskenduda muudele mitte-verbaalsetele aspektidele. Lisaks on Kraepelin ise välja toonud, et Tartus veedetud aastad kinnitasid temas soovi arendada haiguste klassifikatsioon. Üheks mitte-verbaalseks aspektiks mida Kraepelin tähele pani oli patsientide kunstiteosed (Tartumus, n.d.; MacGregor, 1989, lk 188). Kuigi suurem osa tema kogutud ja haigusloos käsitletud joonistusi on Heidelbergi kliinikumi juhatamise ajast, siis paistab, et antud idee pöörata tähelepanu ka patsiendi kunstile (ning esimesed kogutud teosed), sai alguse Tartust.

19. sajandi teisel poolel liikusid neuroloogia ja psühhiaatria üksteisele aina lähemale – levinud oli arusaam, et vaimsed haigused on puudujäägid ja väärarengud ajus (MacGregor, 1989, lk 188). Sellise mõttelaadi keskel ei olnud vaimselt häiritud patsientide kunst väärtuslik, sest seda peeti lihtsalt väärarengu produktiks ning leiti, et see on iseenesest väärtusetu (MacGregor). MacGregor (1989, lk 189) toob välja, et patsientide kunstile kui omaette väärtusele andis tõuke just Emil Kraepelini psühhiaatriaõpikud. Kraepelin mainis ja arutas seal lühidalt enda patsientide kunstitöid. Kuigi ta enda analüüs oli primitiivne ja kunsti mainimine põgus, siis aitas see legitimeerida kunsti ja psühhiaatria vahelist seost.

Emil Kraepelini kogutud ja analüüsitud kunstiteosed avasid tee uuele valdkonnale. Dr Hans Prinzhorn (1886-1933) koostas kogutud kunstiteoste põhjal suurima ja põhjalikuma kunstikollektsiooni Euroopas (Schildkraut, 2000). 1921. aastal kuulus kollektsiooni 5000 erinevat kunstiteost, mis olid tehtud umbes viiesaja patsiendi poolt (Schildkraut, 2000). Kui Prinzhorn avaldas 1922. aastal kollektsiooni põhjal raamatu „Artistry of the Mentally Ill“, siis viidati sellele lühikese aja pärast kui „sürrealistide piibel“ (Sammlung Prinzhorn, n.d.). Teise maailmasõja ajal kasutasid natsid kunstikogu hirmutamise eesmärgil, et tõestada avangardismi patoloogilisust (Tartumus, n.d.). Pärast teist maailmasõda vajus kunstikogu unustuste hõlma kuni 1963 taasavastas selle Harald Szeemann (Sammlung Prinzhorn, n.d.). Praeguseks on kunstikogu laienenud 40 000 tööni ning on kogutud Heidelbergi psühhiaatriakliinikumi juures asuvasse muuseumi Sammlung Prinzhorn, n.d.). 2023 aastal kureeris Tartu kunstimuuseum Heidelbergist laenatud tööde ja Tartu Ülikooli kliinikumist leitud patsientide kunstitööde põhjal näituse „Kui magatud unest saaks midagi aru? Teosed Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist“ (Tartumus, n.d.).

Kuigi Emil Kraepelini karjäär Tartus oli lühike ja täis katsumusi, siis mängis see olulist rolli tema edasise karjääri arengule ja kaudsemalt ka psühholoogia ja kunstivaldkonna lähenemisele. Kuigi enne Kraepelini ja tema patsientide kunsti kogumise alguse ajal ei peetud patsientide kunstiteoseid väärtuslikeks, siis nüüd oleme jõudnud juba patsientide kunstile pühendunud muuseumiteni.


Kasutatud kirjandus

Allik, J., & Tammiksaar, E. (2016). WHO WAS EMIL KRAEPELIN AND WHY DO WE REMEMBER HIM 160 YEARS LATER? Trames. Journal of the Humanities and Social Sciences, 20(4), 317. https://doi.org/10.3176/tr.2016.4.01

MacGregor, J. M. (1992). The discovery of the art of the insane. Princeton University Press.
Rotzoll, M., & Grüner, F. (2016). EMIL KRAEPELIN AND GERMAN PSYCHIATRY IN MULTICULTURAL DORPAT/TARTU, 1886–1891. Trames. Journal of the Humanities and Social Sciences, 20(4), 351. https://doi.org/10.3176/tr.2016.4.03

Sammlung Prinzhorn. (n.d.). ABOUT THE PRINZHORN COLLECTION. Sammlung Prinzhorn. https://www.sammlung-prinzhorn.de/en/museum/geschichte. (Vaadatud 17.11.23).

Schildkraut, J. J. (2000). Beyond Reason: Art and Psychosis: Works From the Prinzhorn Collection. American Journal of Psychiatry, 157(12), 2068-a-2070. https://doi.org/10.1176/appi.ajp.157.12.2068-a

Tartumus. (n.d.). Kui magatud unest saaks midagi aru? Teosed Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist. Tartumus. https://tartmus.ee/naitus/kui-magatud-unest-saaks-midagi-aru-teosed-prinzhorni-ja-kondase-keskuse-kollektsioonist/. (Vaadatud 17.11.23).

Pilt

If you could understand something from the sleep you had? works from the collections of Prinzhorn and the Kondas Centre. Tartmus. (2023, July 13). https://tartmus.ee/en/exhibition/if-only-you-could-understand-your-dreams-works-from-the-collections-of-the-prinzhorn-museum-and-the-kondas-centre/

Adicionado na linha do tempo:

Data:

Imagens: