21 jan 1889 ano - Axel Oehrn kaitseb individuaalsete erinevuste alase doktoritöö

Descrição:

Kuigi mentaalse võimekuse testidega seostatakse eelkõige Binet’, Simoni, Galtoni ning Cattelli nimesid, tasub teiste globaalselt tuntud isikute hulgas mainida ka Axel Oehrni (Cicciola jt, 2014).

Seetõttu on eelloona oluline käsitleda intelligentsuse kontseptsiooni ning eelkõige selle mõõtmist.

Erinevalt kaasajal laialdaselt levinud teadmistest vaimse võimekuse hindamisest, ei osatud enne 20. sajandi leide, näiteks Spearmani üldise intelligentsuse kontseptsiooni, intelligentsust standardiseeritult mõõta (Allik, 2022; lk 74-75).
Just seetõttu on hämmastav, et juba 1889. aastal analüüsisid Oehrn ja Kraepelin Tartus koostatud mitmete testide alusel nelja intelligentsusega seotud aspekti: taju, mälu, assotsiatsioonide kiirust ning motoorikat. Tasub mainimist, et näiteks motoorikat analüüsiti kirjutamise ja lugemise kiirusega, mis aga tänasel päeval klassikalise liigutuse alusel vaimsete testide kategooriasse ei kuuluks.

Samuti on huvitav et Alliku (2022; lk 76) kohaselt tunnistas Spearman 1904. aastal, et Oehrni doktoritöö (“Experimentelle Studien zur Individualpsychologie”; Oehrn, 1889) oli esimene samm vaimsete võimete mõõtmiseks: paraku oli aga tegemist ebatäpse lähenemisega, sest ei analüüsitud testide tulemuste vahelisi korrelatsioone.

Sellegipoolest ei pea Spearmani mainitut käsitlema kriitikana, sest psühhiaatrina ei olnudki Kraepelini ainus eesmärk mõõta mentaalset võimekust: pigem soovis ta leida psühhiaatriahäirete indikaatoreid. Just individuaalsete erinevuste valdkond oli see, kuhu doktoritöö panustas: uurimusele eelnevalt eksisteerisid vaid üksikud tööd antud tegevussfääris (Allik, 2016).

Seetõttu seisneb doktoritöö olulisus Eesti psühholoogia ajaloos asjaolus, et autorite poolt koostatud uurimus oli suunatud iseloomu ning karakteri ehk indiviididevaheliste erinevuste käsitlemisele. Paraku hinnati seda aga kui läbikukkunud katset intelligentsuse testimise valdkonnas, mistõttu ei pälvinud leiud vääritud tähelepanu, vajudes peatselt unustusehõlma.

Kaks huvitavat infokildu

Esiteks on märkimisväärne, et Putilovi (2017) artikkel avalikustab tegeliku, seni mainimata põhjuse 1889. aastal tehtud doktoritöö loomiseks. Vastupidiselt arvamusele, et töö oli loodud intelligentsuse mõõtmiseks, olevat Kraepelin palunud Oehrnil tõestada, et erinevused füüsilistes ning kognitiivsetes võimetes muutuvad nii päeva lõikes kui varieeruvad indiviiditi. Lühidalt oli doktoritöö aluseks klassifikatsioonile, mis eristas ,,õhtu-” ja ,,hommikuinimesi” tulenevalt nende unerütmidest.

Veelgi märkimisväärsem on see, et juba 1889. aastal kasutas Oehrn termineid ,,A” ning ,,B” isikud, eristamaks seeläbi neid, kes on aktiivsemad hommikuti ning neid, kes õhtuti. Samu termineid, mis on tänaseks küllaltki levinud, kasutati laialdasemalt alles 1929. aastal Lamperti, uurimuses, et eristada indiviide nende reaktsioonides psühhoterapeutilistele sekkumistele.

Kokkuvõtlikult väidab Kayler (1980), et Kraepelini ning Oehrni töö võimaldas koguda standardiseeritud andmeid, et analüüsida vaimseid kõrvalekaldeid. Seega on alust väita, et tegemist on Eesti diferentsiaalpsühholoogia ajaloo seisukohast olulise sündmusega, luues esmase baasi nii intelligentsuse testimisele kui isiksuse mõõtmisele.

Kasutatud allikad

Allik, J. (2016). Why was Emil Kraepelin not recognized as a psychologist? Trames, 20(4), 369-391.

Allik, J. (2022). Eesti psühholoogia lugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Cicciola, E., Foschi, R., & Lombardo, G. P. (2014). Making up intelligence scales: De Sanctis’s and Binet’s tests, 1905 and after. History of Psychology, 17(3), 223.

Oehrn A. (1889). Experimentelle studien zur individualpsychologie (dissertation). H. Laakmann.

Putilov, A. A. (2017). Owls, larks, swifts, woodcocks and they are not alone: A historical review of methodology for multidimensional self-assessment of individual differences in sleep-wake pattern. Chronobiology International, 34(3), 426-437.

Adicionado na linha do tempo:

Data:

Imagens: