1 jan 1997 ano - Haldur Õim „Eesti keele mentaalse maailmapildi allikaid ja piirjooni“

Descrição:

Keeleteaduslik töö, mis muuhulgas demonstreerib, et keel dikteerib teinekord tähendusvarjundeid, mis ei pruugi nähtuse teaduslikule kirjeldamisele kaasa aidata. Teiste sõnadega on keelel oma ajalugu, mis võib muuta seda, kuidas me mingist nähtusest mõtleme. Psühholoogina peaksime endalt küsima, kas üldse on sisukas nendest nähtustest kõneleda selliselt nagu nad rahvasuus juurdunud on. Näiteks mida tähendab, et hing saab täis? Kas hing on mahuti? Sarnaseid vähem või rohkem implitsiitseid konnotatsioone kannavad endas teisedki sõnad või keelelised konstruktsioonid. Näiteks kui ütleme, et asjad tulevad meelde, siis kasutame seestütlevat käänet, mis justkui viitaks, et asjad tulevad mälu seest ja sisenevad meelde. Ehk ka mälu on mahuti?! Sellised lingvistilised tähelepanekud on küll põnevad, kuid ei aita meil enamasti uuritava nähtuse tuumale lähemale jõuda. Pigem võib juhtuda, et viitame endale teadmata nähtuse omadustele, mida seal ei ole ega saagi olla (nt "hing on raske").

- Püüdis lahata eesti keele mentaalset maailmapilti
- Mentaalne maailmapilt seisab kolmel vaalal-meel-hing-vaim
- Eestlase hing pesitseb südame piirkonnas
- "Hing on raske" on sama mis "Süda on raske"
- Hingi oli midagi asist - hing jäi kinni, võtan hinge, vaesel mehel ei ole hinge taga midagi
- Meel asub peas, kus asub isegi meelekoht.

Õim on märkinud, et meelekoht on sama koht, kuhu näitame sõrmega, kui tahame osutada, et kellegi mõtlemises midagi logiseb

Adicionado na linha do tempo:

Data: