1 jan 1802 ano - Tartu keiserliku ülikooli esimeseks rektoriks saab Georges Frédéric Parrot

Descrição:

Georg Friedrich Parrot (1767-1852)

Tartu Ülikooli taasavamise järgselt kutsuti Parrot puhta ja rakendusmatemaatika õppetooli juhatajaks, mille ta üsna pea füüsika professori koha vastu vahetas (Allik, 2021, lk 215). Tartu Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot (1767-1852) oli siinses kultuuriruumis originaalne mõtleja, tõeline valgustusaja homme de lettres, kes mõjub inspireerivalt tänapäevani (Maidla, 2017). Näiteks oli ta üks esimesi, kes uuris osmoosi, arendas galvaanilise elektri keemilist teooriat ja kirjeldas ühena esimestena teadvustamata otsuste teooriat (Allik, 2021, lk 216-219)

Parroti panus psühholoogiasse

1811.a. ilmunud raamatus "Teoreetilise füüsika alused", kirjeldab ta muuhulgas inimese tajuomadusi. Parrot tegeles küll füüsikaga, kuid tolle aja kontekstis piir füüsika ja psühholoogia vahel puudus (Allik & Konstabel, 2005). Raamatus kirjeldab Parrot ka erilist katset, mille eesmärgiks oli selgitada kui kaua kestab tajumulje. Selleks korraldas ta söetükikatse, mis seisnes selles, et kui varda otsa kinnitatud söetükki piisava kiirusega keerutada, siis moodustab ta suletud ringi. Varda pikkuse ja liikumise kiiruse kaudu oli võimalik välja arvutada kui kaua kestab tajumulje pärast stiimuli kadumist (Allik, 2021, lk 216).

Kuigi Parrot ei olnud esmaavastaja (Parrot ise viitas näiteks Jvon Segner’i samalaadsele tööle, kuid on teada, et enne neid arutlesid sarnaselt näiteks veel Ibn al-Haitham või Leonardo da Vinci), siis ühe taju fundamentaalse seaduspärasuse kui mitte esmaavastamise, siis vähemalt üheks esmaavastajaks olemise au kuulub talle ometi: tajumulje kestus ei ole muutumatu suurus, vaid sõltub üldisest valgustuse astmest; pimedas püsib tajumulje oluliselt kauem kui päevavalgel (Allik, 2021, lk 216-217).

Parrot tegi veel ühe tähelepaneku, mille ta ka 1839. aasta septembris Peterburi Teaduste Akadeemia toimetistes avaldas ja mida pole teadaolevalt varem ega hiljem kirjeldatud. Tõendite puudumine tekitab kahtluse, kas sellist fenomeni ikkagi eksisteerib ja vahest võib tajupettes süüdistada lugupeetud teadlase fantaasiat. Igatahes pani Parrot Pavlovski suvekodust rongiga Peterburi sõites tähele tajufenomeni, mis seisnes selles, et rongi kiiruse kasvades näisid objektid kahanevat või nagu kui kasutada Parrot'i enda kirjeldust, siis oli tunne nagu sõidaks läbi kääbuste maa (Allik & Konstabel, 2005). Kui rong aeglustas oma käiku 10-15 jalani sekundis, siis näisid asjad omandavat taas nende harjumispärase suuruse. Vaatamata sellele, kas fenomen tegelikult eksisteerib või mitte, andis Parrot selle selgituseks oma aja kontekstis hämmastavalt julge selgituse: taju teeb kättesaadavate andmete põhjal otsustusi. Tema selgitused sarnanevad väga teadvustamata otsustuste teooriale, mida seostatakse enamasti Helmholtzi paarkümmend aastat hiljem avaldatud tööga. Wilhelm Wundti, kes oli Helmholtzi assistent, võib pidada teooria ristiisaks, sest andis sellele nimeks teadvustamata järelduse teooria. Teadvustamata otsustest kõnelesid umbes samal 1960-datel teisedki (sh John Stuart Mill). Siiski pole ka Parrot'i esmaavastajaks tituleerimine päriselt õigustatud, sest üsna täpselt samasugused väited esinesid juba ka näiteks araabia õpetlase al-Haithami kirjutistes 800 aastat enne Parrotit (Allik, 2021, lk 217-221).

Parroti tähtsus Eesti psühholoogia ajaloos

Parrot’ avastas teadvustamata otsustuste reegli, mis on tänapäevani üks mõjukaimaid tajuteooriaid (Eesti Teaduste Akadeemia, 2020). Selline avastus seab Georg Friedrich Parrot´i ühele pulgale suurkujudega, kes rajasid eksperimentaalpsühholoogia, mis tõestab veelkord, et teemade ring mis puudutab psühholoogia minevikku ja olevikku on mingil viisil seotud Eestiga. Seega on Georg Friedrich Parrot´l on olnud väga oluline roll nii Eesti kui ka Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia tekkeloos ja edasises arengus.

Parroti roll oli kindlasti oluline ka ülikooli ainelise olukorra parandamisel, säilitades tugevale vastuseisule vaatamata ülikooli autonoomi ja akadeemilise vabaduse (Maidla, 2017). Parrot oli heades suhetes keiser Aleksander I, millest võitis ka ülikool.

Huvitav teada

Tartus Toomemäel asuv Inglisild on pühendatud Parrotʼle ja selle keskel oleval medalil on Parrot’i portree („Inglisild“, 2022). Levinud seletuse järgi on Inglisilla nimi rahvapärane lühendus vanemast nimest "Inglise sild", aga ajaloolase Malle Salupere väitel hakati silda Inglisillaks nimetama alles 20. sajandi algul pärast käharpäise ja inglinäolise rektor Parroti bareljeefi paigaldamist 1913. aastal („Inglisild“, 2022).


Kasutatud kirjandus

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Allik, J. 125 aastat Konstantin Ramuli ja psühholoogia sünnist. http://www.psych.ut.ee/~jyri/ee/Konstantin%20Ramul.htm (Konstantin Ramul, Elu ja psühholoogia (Toim. Jüri Allik). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk. 11-20.)

Allik, J., Konstabel, K. (2005). Georg Friedrich Parrot ja teadvustamata otsustuste teooria. Akadeemia, 17 (3), 455-471.
http://psych.ut.ee/~jyri/ee/Parrot.htm

Inglisild. (2022). Vikipeedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Inglisild

Eesti Teaduste Akadeemia. (2020). Teaduse elutööpreemia – Vältides igavaid inimesi ja olukordi. Ajaleht Sirp, 21.02.2020. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/valtides-igavaid-inimesi-ja-olukordi/

Maidla, M. (2017). Vähehinnatud suurmees Georges Frédéric Parrot. Ajaleht Sirp,
07.07.2017. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/vahehinnatud-suurmees-georges-frederic-parrot/










Georg Friedrich Parrot (1767-1852)

G.F. Parrot sündis 1767. aastal Montbéliardi kirurgi perekonda, mis suundas teda õppima füüsikat ja matemaatikat. Oma elu jooksul sai ta mitmeid aunimetusi ja oli lähedane tolleaegsetele Vene keisritele, millega aitas kaasa Tartu Ülikooli autonoomiale. Ta sõnastas teadvadvustamata teooriat ja oli õpetajaks tulevastele tähtsatele teadlastele. Kuna Tartu Ülikool oli sel ajal Vene impeeriumi mõju all, kasutasin mõningaid Parroti elu puudutavaid venekeelseid allikaid ja leidsin Parroti üsna märkimisväärseid saavutusi mitmes valdkonnas. Samuti käsitlesin tolleaegsete teaduslike voolude võimalikku mõju George Parrot'ile.
1826. aastal sai Parrot akadeemikuks rakendusmatemaatikas ja 1830. aastal füüsikas ning tema eluajal tunnustati teda Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmena (1811) ja 1840. aastal auliikmena (Korobova n.d). Nagu eespool mainitud, oli Parrott keisrile lähedane ja tema kirjad valitsusele püüdsid keisrit kõrvale juhtida isevalitsuse piiramisest, kirjutades talupoegade vabastamisest ja võitlusest liiderluse vastu. Samas, 1802. aastal käis Parrott Peterburis Tartu Ülikooli regulatsiooniakti kinnitamise küsimuses, millega ta saavutas vastuvõtmise, mis hiljem viidi ülikooli põhikirja ja moodustati aluse ülikooli autonoomiale (Korobova n.d). Samal aastal sai G.F. Parrot Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks. Peale seda lõi Parrott ühe tolleaegse Euroopa parimatest füüsikakabinettidest, mille paljud instrumendid ta konstrueeris ise (Korobova n.d). Lisaks, kuulus Parrott koos oma õpilase Struvega Pulkovo astronoomilise observatooriumi ehitamise komisjoni (Korobova n.d). Nagu on teada, Struve omakorda sai Tartu Observatooriumi direktoriks ja oma akadeemilises elus aitas kaasa personaalsete erinevuste uurimisele. Võib-olla poleks seda ilma oma õpetaja juhendamiseta juhtunudki. Tõepoolest, G. F. Parrott jätab endast äärmiselt mitmekülgse inimese arvamuse. Kuigi, selleks et mõista Georg Friedrich Parrot'i panuse tähtsust teadusele ja psühholoogiale, tasub vaadelda vähemalt mõningaid olulisi loovusi, mis sel ajal teaduse maailmas toimusid.
Minu arvates on kõige olulisem mõista, et Georg Parrot elas revolutsiooniliste ideede, mõtte õitsengu ja uute teadusvaldkondade tekkimise ajastul (Grayling, 2019, p. 279), mis võitles religiooni ja traditsiooni autoriteedi vastu (Leahey, 1996, p.129). Teisisõnu, Georg Friedrich Parrot'i kirjutised pidasid sammu 18. ja 19. sajandi Valgustusajastu vooludega. Oleks raske eeldada, et sellised tolle aja geniaalsed mõtlejad nagu näiteks Immanuel Kant ja David Hume ei inspireerinud Georg Friedrich Parrot’i. Vastupidi, kui Imannuel Kant avaldab oma essee "What is Enlightenment?", milles ta julgustab kasutama oma mõistust ja arutlust, mitte esmaseid juhiseid teiselt (Grayling, 2019, p.268), on Georg Friedrich Parrot 17-aastane Stuttgarti akadeemia õpilane (Korobova n.d). Võib oletada, et Kanti kirjeldatud suhtumine teadustesse peegeldab tolleaegset üldist mõttelaadi ja võib olla eriti inspireeriv noorele akadeemikule. Lisaks sellele, ei saa jätta mainimata David Hume'i 1739. aastal ilmunud “Tretise of Human Nature”, kus jätkates varem Locke'i ja Berkley poolt tõstatatud küsimusi väidab, et teadmised on puhtalt ideede suhted, ja kuidas nende küsimuste arutamises on suur tähtsus selles, mida me nüüd nimetaksime "filosoofiliseks psühholoogiaks" (Grayling, 2019, p.242). Ülaltoodud näidetest tahaksin edasi anda mõtte, et Georg Friedrich Parrot'i haridusliku tegevuse ajal filosoofiamaailmas tõstatati taas alates antiik-kreeka aegadest tajumise ja teadvustamise psühholoogilised küsimused, mis võimaldas Georgil endalgi nendele teemadele kaasa aidata, nagu me hiljem tema poolt sõnastatud teadvustamatateoorias näeme. Kuigi, selle teooria kohta tahaksin täpsustada, et vaatamata sellele, et ametlikult peetakse seda teooriat Helmholtzi poolt sõnastatud teooriaks, tuleks mõista, et teooria loomine on sageli paljude inimeste panus pika aja jooksul, ja nagu me sellest kursusest teame, sõnastas G.F. Parrot täpselt sama idee, mis Helmholtz 20 aastat varem kui tema (Allik, 2023, p.20), mis on üsna märkimisväärne panus psühholoogiasse.
Pidades meeles Parrot'i mitmekülgse ja rikkaliku elu, mida ei saa selles essees täielikult kirjeldada, tahaksin kokku võtta, et minu arvates elades samaaegselt eespool nimetatud revolutsiooniliste ideede ja mõnede mõtlejatega nagu Immanuel Kant, G.F. Parrot andis olulise panuse Tartu Ülikooli teadusliku tegevuse ajalukku, ja nagu eespool mainitud, mängis olulist rolli Tartu Ülikooli autonoomia saamises. Lisaks, inspireeris ja õpetas järgmisi olulisi teadlasi (kelle hulgas oli ka Friedrich Georg Wilhelm Struve), ja pealegi, mis minu arvates on psühholoogias kõige olulisem - ta sõnastas teadvustamatateooriat enne, kui Helmholtz sellele nime andis. Kõige selle põhjal oli G.F. Parrott tõepoolest hämmastav akadeemik ja väärib asjakohast tunnustust.

Kasutatud allikad
Allik, J. (2023). Psühholoogia Ajalugu II Osa.

Grayling A.,C. (2019). The History of Philosophy.

Korobova V.A. (n.d.). ПАРРОТ (Parrot).Encyclopedia of Germans in Russia. https://enc.rusdeutsch.ru/articles/3733
Leahey, T. H. (1996). A history of Psychology.

Adicionado na linha do tempo:

Data:

Imagens: