1 jul 1978 ano - Risto Näätänen avastab Gaillardi ja Mäntysaloga lahknevusnegatiivsuse

Descrição:

Lahknevusnegatiivsus (inglise keeles "mismatch negativity") on sündmuspotentsiaal (ingl event-related potential ehk ERP ), mis on eeltähelepanuline ajuvastus ootamatult ilmunud stiimulile (Allik, 2021). Eesti jaoks pole see oluline mitte ainult sellepärast, et Näätänen on Tartu Ülikooli emeriitprofessor, vaid ka seetõttu, et lahknevusnegatiivsuse uurimise traditsioon Tartu Ülikoolis professor Kairi Kreegipuu ja kolleegide juhendamisel jätkub. Lahknevusnegatiivsuse teoreetilisi käsitlusi võib vaadelda kui Jevgeni Sokolovi orienteerumisrefleksi (eesti keeles ka suunamisreaktsioon) edasiarendust. Ka Risto Näätänen ise on Sokolovi end eeskujuna esile tõstnud (Allik, 2021; lk 121).

MMN (Mismatch negativity)

Mismatch Negativity (MMN) on aju elektrofüsioloogiline nähtus, mis ilmneb siis, kui aju reageerib ootamatule muutusele stiimulis, näiteks heli sageduses, kestuses või intensiivsuses. MMN on sageli mõõdetav elektroentsefalograafia (EEG) abil, kus registreeritakse aju elektrilised signaalid, võimaldades uurijatel analüüsida aju reaktsiooni stiimulitele.

MMN tekkimise aluseks on aju võime tuvastada ja registreerida stiimulite vahelisi erinevusi ilma, et inimene oleks selleks teadlik või panustaks aktiivselt (Brattico et al., 2006). Näiteks kui kuulata järjestikku korduvaid helisid ja siis äkki ilmub heli, mille sagedus erineb eelnevatest, tekitab aju MMN-i. See nähtus peegeldab aju võimet luua sisemine mudel oodatavast stiimulite reast ja tuvastada, kui stiimul erineb sellest oodatavast .

MMN kasutusalad

Näätänen ja teised teadlased on edukalt kasutanud MMN-i neurolingvistikas, et uurida, kuidas aju eristab ja töötleb kõnet ja keelt. MMN on osutunud kasulikuks vahendiks fonoloogiliste protsesside, keeleõppe ja kõne tajumise uuringutes. MMNi on kasutatud näiteks uuringus, mis vaatab, kuidas beebid eristavad hääli (Schmidt et al., 2008) ning kuidas foneemide representatsioonid imiku ajus arenevad (Cheour et al., 1998).
MMN on osutunud kasulikuks kliinilises diagnostikas, eriti neurodegeneratiivsete haiguste varases diagnoosimisel. Näiteks Alzheimeri tõve puhul on täheldatud MMN amplituudi vähenemist, mis võib olla varane märk kognitiivsetest muutustest.
Näätäneni tööde põhjal on tehtud uuringuid düsleksiaga seotud probleemide kohta, eriti seoses kuulmise ja helitöötlusega. MMNi põhjal koostati teooria, et düsleksia lugemisraskuseid võib tekitada kuulmiskorteksi saamatus modelleerida kompleksseid helimustreid (Kujala et al., 2000).

MMN on leidnud kasutust psühhiaatrias, eriti skisofreenia ja teiste psühhootiliste häirete uuringutes. On leitud, et MMN mõõtmised võivad olla seotud psühhootiliste episoodide riski ennustamisega skisofreenia patsientidel (Mitja Bodatsch et al., 2011).

MMN-i mõju ülemaailmselt
Risto Näätänen tegutses kogntiivse revolutsiooni ajaperioodil - 1970ndatel oli kognitiivne teadus juba oma teadusvaldkond ning MMNi avastas ta aastal 1978 (Watrin & Darwich, 2012). MMN-i on ka edasi uuritud rahvusvahelistes uuringutes ning sellest on arenenud vMMN (visual Mismatch Negativity) (Kremláček et al., 2016). MMN-i mõju on vägagi laialdane ning on üheks suureks aluseks psühholoogias, aga ka neurolingvistikas, laste kognitiivses arengus, kliinilises psühholoogias, mõõtmismeetodites (MEG) ja neuroteadustes.

Viited

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu (lk 121). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Brattico, E., Tervaniemi, M., Risto Näätänen, & Peretz, I. (2006). Musical scale properties are automatically processed in the human auditory cortex. Brain Research, 1117(1), 162–174. https://doi.org/10.1016/j.brainres.2006.08.023

Cheour, M., Čėponiené, R., Lehtokoski, A., Aavo Luuk, Jüri Allïk, Kimmo Alho, & Risto Näätänen. (1998). Development of language-specific phoneme representations in the infant brain. Nature Neuroscience, 1(5), 351–353. https://doi.org/10.1038/1561

Kremláček, J., Kreegipuu, K., Tales, A., Astikainen, P., Põldver, N., Näätänen, R., & Stefanics, G. (2016). Visual mismatch negativity (vMMN): A review and meta-analysis of studies in psychiatric and neurological disorders. Cortex; a Journal Devoted to the Study of the Nervous System and Behavior, 80, 76–112. https://doi.org/10.1016/j.cortex.2016.03.017

Kujala, T., Katja Myllyviita, Tervaniemi, M., Kimmo Alho, Kallio, J., & Risto Näätänen. (2000). Basic auditory dysfunction in dyslexia as demonstrated by brain activity measurements. Psychophysiology, 37(2), 262–266. https://doi.org/10.1111/1469-8986.3720262

Mitja Bodatsch, Ruhrmann, S., Wagner, M., Ralf Müller, Frauke Schultze‐Lutter, Ingo Frommann, Brinkmeyer, J., Wolfgang Gäebel, Maier, W., Joachim Klosterkötter, & Anke Brockhaus-Dumke. (2011). Prediction of Psychosis by Mismatch Negativity. Biological Psychiatry, 69(10), 959–966. https://doi.org/10.1016/j.biopsych.2010.09.057

Re, C. (2023). History of Psychology - Timeline. Time.graphics. https://time.graphics/line/94809
Schmidt, L. A., & Segalowitz, S. J. (2008). Developmental psychophysiology: Theory, systems, and methods. Cambridge University Press. [ISBN 978-0-511-49979-1]

Watrin, J. P., & Darwich, R. (2012). On Behaviorism in the Cognitive Revolution: Myth and Reactions. Review of General Psychology, 16(3), 269–282. https://doi.org/10.1037/a0026766

Adicionado na linha do tempo:

Data:

Imagens: