4 juill. 1936 - Testide keelustamine Nõukogude Liidus

Description:

Üleliidulise Kommunistliku Partei keskkomitee keelustas 1936. aasta 4. juulil psühholoogilised testid ning on selgesti mõistetav, et seesugune otsus muutis oluliselt senini eraldiseisva teadusvaldkonna, psühholoogia, olemust nii Eestis kui ka mujal maailmas. Tänavu defineeritakse testi standardiseeritud ülesannete kogumina inimese võimete mõõtmiseks (EKSS, 2009), kuid Nõukogude Liidus nähti seda justkui ohuna ühiskonda juhtiva jõu vastu (Allik, 2021).

Vaadates ajas tagasi on tõsiasi, et psühholoogilised testid ei tekkinud teaduses üleöö. John Locke (1632-1704) diskuteeris inimeste isikupära üle, mis inspireeris Francis Galtonit (1822-1911), psühhomeetria aluspanijat, reaktisooniaega mõõtma (Allik, 2021). Vastav lähenemine andis mõista, et inimestel on lisaks füüsilistele ka teisi mõõdetavaid omadusi, mistõttu töötasid Alfred Binet (1857-1911) ja Théophile Simon (1873–1961) välja Binet-Simoni intelligentsustesti (1905), tegemist oli Prantsuse Haridusministeeriumi poolse ülesandega (Allik, 2021). Paralleelselt Nõukogude Liiduga oli ka läänelik ideoloogia üsna riigikeskne, mistõttu mõjutasid teadustöös kasutatavaid töövahendeid seaduslikul tasandil tehtavad otsused. Seeläbi on ilmestatav, miks ameeriklased eelnimetatud testi Stanford-Bineti intelligentsustestiks ümber nimetasid, ka nemad tegid üldisest teadusest eraldiseisvaid otsuseid (Razran, 1958; Rubenstein, 1944).

Kui mõtiskleda Nõukogude Liidu otsusele on oluline mõista selle vastandlikku erisust läänelikust teadusest. Toona levis Karl Marxi (1818-1893) kirjatöödel põhinev poliitiline ideoloogia, marksism, mis rõhutas kollektivistlikut ja sotsiaalset konteksti inimese kujunemisel. Sedasorti teadustöö, mille alla kuulus ka psühholoogia, pidi teenima vastavat ideoloogiat, survestades antagonismi läänemeelse teaduse vastu (Razran, 1958). Arvestades, et samal ajal räägiti läänes hoopis inimese kui individuaalse kogumiku eripäradest, kasutades näiteks intelligentsusteste indiviidipõhiselt (Fitzpatrick, 1974). Vaatamata sellele toodi 1920. aastate alguses Nõukogude Liitu isiksuse- ja intelligentsuseteste, näiteks Binet-Simoni test, kuid neid hakati marksismi tõekspidajate poolt vastavalt nõuetele kohandama (Rahmani, 1973). Nende hulka kuulusid mõjuvõimsad psühholoogid Lev Võgotski (1896-1934) ja Aleksandr Luria (1902-1972), kes panid aluse ajaloolis-kultuurilisele suunale, mis suurustas kultuurikeskkonna tähtsust. Selle uurimiseks viisid nad läbi uuringuid Kesk-Aasia regioonides (Luria, 1976; Rubenstein, 1944). Seetõttu on võimalik sõnastada lahkarvamusi teaduse põhiolemusest Nõukogude Liidus ja tol ajal populaarsust koguvate suundade vahel.

Üleliidulise Kommunistliku Partei keskkomitee algatas koos Nõukogude Haridusministeeriumi (Narkompros) panusega otsust psühholoogiliste testide keelustamise osas. Nad olid üsna kriitilised koolisüsteemi korrektsuses, mistõttu pidi ideoloogiate kvaliteet justnimelt haridusorganisatsioonides kõige paremini läbi mõeldud olema (Chauncey, 1958). Seetõttu mõjutas otsus esirindel haridussüsteemi, kus asendati testid hoopiski õpetajate hinnangutega (Rubenstein, 1944). Nõukogude Teaduste Akadeemia, eriti selle psühholoogia valdkonna komiteed, pidasid oluliseks teaduse Stalini-meelsena hoidmisel. Arvestades, kuidas propaganda tol ajal tähelepanu kogus, siis võis testide keelustamist näha justkui ühe osana laiemast eesmärgist, kus likvideeritakse Nõukogude teadusest kõik, mis ei vasta sealsele marksistlikule eetikale (Allik, 2021).

Üleliidulise Kommunistliku Partei keskkomitee 4. juuli otsusega keelati ära kõik psühholoogilised testid (Allik, 2021). Stalini korraldusel propageeriti edaspidi Pavlovi tingreflekside õpetust, mis assimileeris kõiksugused psüühikanähtusi seletavad ideestikud (Razran, 1958; Allik, 2021). Eestis oli parasjagu psühholoogia valdkond õitsemas tänu Konstantin Ramuli oskuslikule Tartu Ülikooli juhtimisele, kuid pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni, katkesid edusammud lootusetult (Allik, 2021). Ka siin, Eestis, hakati rõhuma kollektiivseid väärtusi. Kronoloogiliselt leidsid aset sündmused mujal lääneriikides, kes arendasid kõiksuguseid psühholoogilisi teste jõudsalt edasi, vaatamata asjaolule, et nad vastanduvad Stalini-meelse Nõukogude Liidu ideoloogiaga. Hiljem, pärast Stalini surma, 1953. aastal, algas Nõukogude Liidus sulaaeg, mis andis võimaluse psühholoogiale taaskord iseseisvuda (Allik, 2021).

Kokkuvõttes on oluline mõista, et testide keelustamine andis omapoolse panuse psühholoogia arengu takistamisel nii Nõukogude Liidus kui ka seeläbi siin, Eestis. Vaatamata sellele oleme suutnud aja jooksul taastada ning täiendada vastavaid töövahendeid ja jõudsalt rakendada neid nii praktiliselt kui teoreetiliselt haridussüsteemis.

Kasutatud allikad.

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Leahey, T. H. (1996). A History of Psychology: Main Currents in Psychological Thought (4th ed.). Prentice Hall.

Eesti Keele Instituut. ÕS 2018. https://arhiiv.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=test&F=M

Fitzpatrick, S. (1974). Cultural Revolution in Russia 1928-32. Journal of Contemporary History, 9(1), 33–52. http://www.jstor.org/stable/260267

Holmes, L. E. (1989). Soviet Schools: Policy Pursues Practice, 1921-1928. Slavic Review, 48(2), 234–253. https://doi.org/10.2307/2499115

Holmes, L. E. (1992). Magic into Hocus-Pocus: The Decline of Labor Education in Soviet Russia’s Schools, 1931-1937. The Russian Review, 51(4), 545–565. https://doi.org/10.2307/131045

McClelland, J. C. (1984). What Made Stalinism Work? History of Education Quarterly, 24(3), 445–453. https://doi.org/10.2307/368020

Rahmani, L. (1973). Social Psychology in the Soviet Union. Studies in Soviet Thought, 13(3/4), 218–250. http://www.jstor.org/stable/20098572

Razran, G. (1958). Soviet Psychology and Psychophysiology. Science, 128(3333), 1187–1194. http://www.jstor.org/stable/1756285

Rubenstein, S. (1944). Soviet Psychology in Wartime. Philosophy and Phenomenological Research, 5(2), 181–198. https://doi.org/10.2307/2102751

Ajouté au bande de temps:

Date: