13 déc. 2001 - Jaanus Harro esitab kolleegiga originaalse depressiooni neurokeemilise mudeli

Description:

Aastal 2001 avaldasid Jaanus Harro koos kolleegi L. Oreland’iga artikli maineks ajakirjas Brain Research Reviews (Harro & Oreland, 2001). J. Harro põhiliseks uurimisobjektiks on emotsionaalse käitumise neurokeemilised alusmehhanismid. 2001. aastal avaldatud artiklis esitati originaalne depressiooni neurokeemiline mudel (Allik, 2021).

Klassikalise depressiooni monoamiinide teooria kohaselt on depressiooni peamiseks põhjustajaks monoamiinide vähesus sünaptilises pilus (Harro & Oreland, 2001). Harro ja Oreland (2001) väitsid oma uurimuses, et häire juurpõhjus on seotud hoopiski ajutüvega. Nimelt ei suuda depressiivne aju reguleerida monoamiinergiliste neuronite laenglemist justnimelt ajutüves. Regulatsioonihäire toob omakorda kaasa teisi düsfunktsioone. Esiteks neurotransmitterite ühtlase vallandumise vähenemist vastavates piirkondades. Teiseks postsünaptilise tundlikkuse suurenemist ja kolmandaks eelnevast asjaolust tulenevalt liialt kiire või tugeva reaktsiooni virgatsainetele (Harro & Oreland, 2001).

Leiti, et esmajärgus esineb rike locus coeruleus’es, mis paikneb ajutüves. Nimelt on noradrenaliini vabastamine ja regulatsioon häiritud depresiooni all kannatavatel indiviididel. Sellest johtuvalt on mõjutatud seratonergiliste ja ja dopaminerigiliste süsteemide talitlus, sest locus coeruleus on seotud ka ventraalse tegementumiga, mis kannab hoolt eelmainitud seratoniini ja dopamiini neurotransmissioonil (Harro & Oreland, 2001). Lühidalt öeldes on tegu ennastlevitava ja dünaamilise püsistuva monoamiinineuronite talitluse häirega, kus ajutüve monoamiinneuronid on vigasele baasaktiivsusele seadistunud. Lihtsaid mõisteid kasutades selgitab Harro poolt püsitatud käsitlus ära, millest tuleneb monoamiidide ebaühtlane jaotus depressiooni puhul ja kuidas ühe ajuosa häirumine omakorda järgnevaid protsesse mõjutama hakkab (Harro, 2003).

Depressiooni kui vaimset häiret tunti varasemalt melanhoolia nime all juba Hippokratese aegadest. Depressiooni termin hakkas levima alles 19. sajandi paiku. Kraepelini vaimsete häirete klassifikatsioonis sai sellest eraldiseisev häire, mis oli lahus üldisest psühholoogilisest stressist ning kandis nime maniakaal-depressiivne hullumeelsus (Paykel, 2008). Kraepelin rakendas esimese farmakonina depressiooni ravis oopiumi, kuigi selle valu ja kurvameelsust vähendav omadus oli teada juba keskajal. Eelmise sajandi esimeses pooles katsetati erinevaid farmakone depressiooni raviks ning sajandi keskpaiguks ilmusid pilti esimese generatsiooni antidepressandid ehk monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI) ja monoamiini tagasihaarde inhibiitorid (MAUI) (Ban, 2001).

Depressiooni neurobioloogiast on täpsemalt teada saadud justnimelt depressiooniravimite toimemehhanisme uurides (Harro, 2003). Esimest korda sünteesiti noradrenaliini juba aastal 1904 Friedrich Stolz von Euleri poolt (von Euler, 1956, viidatud Bylund, 2007b kaudu) ja neurotransmitterina klassifitseeriti see 1940ndatel (von Euler, 1951, viidatud Bylund, 2007b kaudu). Seratoniini molekul avastati 1937 Vittorio Erspameri poolt, 1953 arvati see neurotransmitterite hulka ning kümme aastat hiljem loodi seos seratoniini ja vaimuhaiguste vahel (Whitaker-Azmitia, 1999). 1957ndal aastal tegi Arvid Carlssoni kindlaks, et dopamiin on eraldiseisev neurotransmitter ning mitte üksnes noadrenaliini eelühend (Yeragani et al., 2010). Klassikaline depresiooni monoamiini hüpotees kujunes välja eelmise sajandi keskpaigus koos antidepressantidega. Selle kohaselt on depressiooni põhjustajaks monoamiinide (seratoniini, dopamiini ja noradrenaliini) puudujääk või ebaühtlane jaotus (Hirschfeld, 2000). Järeldus põhines teadmisel, et ravim nimega reserpiin kahandab märkimisväärselt katekolamiinide (mille hulgas on nii dopamiin kui noradrenaliin) hulka ajus ja toob esile depressiooni sümptomaatika (Schildkraut, 1965). Samuti leiti seos monoamiinide puuduse ja depressiooni patofüsioloogia vahel, kui monoamiini oksüdaasi inhibiitorite ja tritsükliliste antidepressantide abil depressiooni leevendav efekt avastati (Coppen, 1967).

Nagu nendib ka R.M.Hirschfield (2000) rohkelt tsiteeritud depressiooni monoamiini hüpoteesi ajalugu ja evolutsiooni tutvustavas artiklis, siis depressiooni neurokeemiline seletus on nüansirohkem kui eelmainitud monoamiinide hüpotees suudab seletada (Hirschfeld, 2000). See annab kinnitust, et ka mujal maailmas hakati kahtlema hüpoteesi terviklikkuses. Seda märkimisväärsem on tõsiasi, et juba aastake hiljem avaldas Jaanus Harro koos Lars Orelandiga ennastlevitava ja dünaamilisena püsistuva monoamiinineuronite talitluse häire käsitluse, mis seniseid teadmiste lünki täitma hakkas.

Eelneva mudeli kitsaskohaks oli näiteks teadmine, et seratoniini vähenemine ei ole lineaarselt seotud depressiooni süvenemisega (Delgado, 1994). Samuti ei ole kolmanda põlvkonna antidepressantidel ühte konkreetset toimemehhanismi ning neil puudub samavõrd lai molekulaarne spetsiifilisus kui eelneva põlvkonna ravimitel. Veel üheks suureks küsimärgiks senise käsitluse juures oli isiksusjoonte mõju depressiooni tekkele. Näiteks on suitsiid, kui äärmuslik depressiooni ilming, seotud hoopiski impulsiivsusega, mis on omakorda kaasasündinud eripära, mitte ajutise neurokeemia tasakaalu kõrvalekalle. Huvitavaks vastuoluks, mida varasem teooria ära ei selgita, on ka näiteks ravimite rohkus, mis väga edukalt suudavad positiivse afekti esile tuua, kuid depressiooni ennast ravida ei suuda. Seejuures leidub veel teisigi spetsiifilisemaid vasturääkivusi, mida eelnev teooria täielikult selgitada ei suutnud (Harro, 2003).

Jaanus Harro kirjutas Postimehe artiklis, et “õnnehormooni” ehk seratoniini taset tõstvad ravimid hakkasid tugevalt kanda kinnitama depressiooni ravis eelmise sajandi lõpul. Samal ajal oli kuulda kriitika noote oma ala ekspertidelt, kes manitsesid väära arusaama tekkimise eest – justkui seratoniini puudus oleks ainus selgitus depressiooni kujunemisel (Jaanus Harro: Depressiooni Tähendusest Neurobioloogi Pilguga, 2022). Uudse depressiooni neurokeemilise mudeli loomise abil tõendaski Jaanus Harro omalt poolt, et pilt on väga palju kirjum, kui seda eelnevalt arvati. Niisiis oli uus teooria märgilise tähtsusega selgitamaks eelneva lihtsakoelise mudeli kitsaskohti.

Veel võiks tsiteerida Jaanus Harro enda öeldut: “Seega on depressioon praegu probleemiks isegi rohkem rahvatervishoiule – levimuse kindlakstegemise, sõeltestimise, hoiakute kujundamise, abiandmise korraldamise küsimustes – kui teaduslikule meditsiinile.” Tsitaat ilmestab hästi, kui suure hüppe on teinud teadus, et depressiooni olemust ja põhjuseid mõista. Nii on andnud ka Jaanus Harro koos Lars Orelandiga oma panuse, kasutades J.Harro sõnu, et depressioon poleks enam nõnda suureks probleemiks teaduslikule meditsiinile ja edaspidi saaks keskenduda rahvatervishoiule (Harro, 2003).

Huvitavat

J. Harrol oli ka suur roll Euroopa noorte südameuuringu algatamises (European Youth Heart Study) millest selgus muuhulgas, et lapse kauem rinnapiimaga toitmine mõjub positiivselt tema tulevasele tervisele, näiteks aidates vältida ülekaalu (Allik, 2021).


Kasutatud kirjandus:
Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 146-147.

Ban, T. A. (2001). Pharmacotherapy of depression: a historical analysis. Journal of Neural Transmission, 108(6), 707–716. https://doi.org/10.1007/s007020170047
Bylund, D. B. (2007b). Norepinephrine. In Elsevier eBooks (lk-d 1–5). https://doi.org/10.1016/b978-008055232-3.62303-7

Coppen, A. (1967). The biochemistry of affective disorders. The British Journal of Psychiatry, 113(504), 1237–1264. https://doi.org/10.1192/bjp.113.504.1237

Delgado, P. L. (1994). Serotonin and the neurobiology of Depression. Archives of General Psychiatry, 51(11), 865. https://doi.org/10.1001/archpsyc.1994.03950110025005

Harro, J. (2003). Depressiooni psühhofüsioloogia: kurbuse normaalsuse piirid. Vaadatud 27.11. 2024 https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/21434

Harro, J. (19.11.2022). Jaanus Harro: depressiooni tähendusest neurobioloogi pilguga. Postimees. Vaadatud 27.11. 2024 https://teejuhid.postimees.ee/7651062/jaanus-harro-depressiooni-tahendusest-neurobioloogi-pilguga

Harro, J., & Oreland, L. (2001). Depression as a spreading adjustment disorder of monoaminergic neurons: a case for primary implication of the locus coeruleus. Brain Research Reviews, 38(1–2), 79–128. https://doi.org/10.1016/s0165-0173(01)00082-0

Hirschfeld, R. M. (2000). History and evolution of the monoamine hypothesis of depression. PubMed, 61 Suppl 6, 4–6. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/10775017

Paykel, E. S. (2008). Basic concepts of depression. Dialogues in Clinical Neuroscience, 10(3), 279–289. https://doi.org/10.31887/dcns.2008.10.3/espaykel

Schildkraut, J. J. (1965). THE CATECHOLAMINE HYPOTHESIS OF AFFECTIVE DISORDERS: A REVIEW OF SUPPORTING EVIDENCE. American Journal of Psychiatry, 122(5), 509–522. https://doi.org/10.1176/ajp.122.5.509

Whitaker-Azmitia, P. (1999). The Discovery of Serotonin and its Role in Neuroscience. Neuropsychopharmacology, 21(2), 2S-8S. https://doi.org/10.1016/s0893-133x(99)00031-7

Yeragani, V., Tancer, M., Chokka, P., & Baker, G. (2010). Arvid Carlsson, and the story of dopamine. Indian Journal of Psychiatry, 52(1), 87. https://doi.org/10.4103/0019-5545.58907

Ajouté au bande de temps:

Date:

Les images: