1 janv. 1972 - H. J. Eysencki "Tunne oma võimeid" ilmub Eesti keeles

Description:

Individuaalsete erinevuse ning intelligentsuse uurimise ajalugu on olnud võrdlemisi pikk ja oluline nii välismaal kui Eestis. Aastal 1796, kui astronoomi assistent Kinnebrook vallandati ja see uudis Friedrich Wilhelm Besselini jõudis, avastati esmakordselt individuaalsed erinevused personaalse võrrandi näol (Allik, 2024; lk 169). Sellele järgnesid mitmed intelligentsuse uurijad, kelle eesmärgiks oli tuvastada õpiraskustega lapsi, kasutada intelligentsuse mõõdiku armeesiseselt või leida üldistatav g-faktor. Francis Galton oli tõenäoliselt kõige mõjukam uurija, kellest alates intelligentsuse uurimine laiemat kõlapinda leidis. Galton oli veendunud, et andekus ja iseloom on päritavad ning et vaimsed võimed jaotuvad normaaljaotuslikkuse kohaselt (Allik, 2024; lk 170). Samas ütles ta ka sarnaselt siinse töös fookuses olevale Eysenckile, et esineb rassiline erinevus vaimses võimekuses. Järgnesid Binet’ ja Simon, kes on tuntud lastele mõeldud intelligentsustestide loojatena. W. Stern võttis kasutusele mõiste IQ, milles vaimne vanus jagatud kronoloogilise vanusega ning korrutatud sajaga annab kokku IQ arvulise väärtuse (lk 170). Eysenck väärtustas eelmainitud uurijate panust intelligentsuse uurimisse ja raamat “Tunne oma võimeid” sai ilmuda tänu Galtoni, Binet’ jt teadlastele, kelle tööde tulemused Eysenckile inspiratsiooniallikaks olid.

Vaimsete võimete temaatika on ka paljusid Eesti uurijaid paelunud. Juhan Tork oli esimene, kes Eesti laste intelligentsuse uurimist praktiliselt läbi viis ning kelle selleteemaline teos, “Eesti laste intelligentsus”, ka ainsaks jäi (Allik, 2021; lk 94). Lisaks Torkile olid mainekad intelligentsuse temaatikat puudutavad teadlased Konstantin Ramul ning Hugo Reiman, kes kirjutasid intelligentsusest psühholoogiaõpikutes ning eestlaste andekusest võrreldes Venemaaga (Mõttus jt, 2011; lk 347 & 352). Eestlastest teadlasi oli veel mitmeid, nagu näiteks Hugo Valman, Markus Univer, Kalju Toim jpt, kes panid tugeva aluse psühholoogia, eriti individuaalsete erinevuste uurimise, arengule Eestis. Tundub, et intelligentsuse ja individuaalsete erinevuste uurimine võis olla Nõukogude aja Eestis tugevalt seotud vajadusega rahvusliku identiteedi järele, mida 20. sajandi keerulised olud soosisid. Seega kohandasid paljud Eesti teadlased välismaiseid ideid vastavalt eesti rahva jaoks olulistele teemadele, nagu näiteks andekus. Nüüdisajal on suuri hüppeid intelligentsuse uurimises teinud Helle Pullmann, kes pühendas oma doktoritöö intelligentsusele ning sai eestvedajaks projektile, mis uuris Eesti koolilaste vaimset võimekust (Mõttus jt, 2011; lk 360). Nüüdseks on Eesti teadlased jõudnud silmatorkavalt tugevate tööde väljaandmiseni, mis leiavad kajastust rahvusvahelistes teaduskondades, ning millele viidatakse hulgaliselt.

Hans Jürgen Eysenck, sündinud aastal 1916, oli isiksuse ja intelligentsuse uurimisele pühendunud teadlane, kelle panus peegeldab suuri arengusamme nii psühhoanalüüsi (eba)edukuse hindamises, isiksuse ja intelligentsuse uurimises ning isegi astroloogias (Allik, 2024; lk 262-264). Eysencki panus psühholoogiasse peegeldab teaduse arengut ajal, mil hakati rohkem väärtustama ja keskenduma statistilistele, kvantitatiivsetele meetoditele ning psühholoogia kui teadus hakkas sõltuma mõõdetavatest tõenditest. Intelligentsuse teemal oli üheks tema menukaimaks teoseks “Tunne oma võimeid”, mis avaldati eesti keeles Loomingu Raamatukogu poolt aastal 1972. Eesti keelde tõlkijaks oli Paul Kees. Selle raamatu ilmumine oli olulise tähendusega Nõukogude aegses Eesti teaduskonnas, kus igasugune teaduse väljaandmine oli väga range kontrolli all. “Tunne oma võimeid” peamiseks eesmärgiks oli defineerida intelligentsus ning selle mõõtmisviisid ja selgitada, kuidas testivastustest saab IQ (Mõttus jt, 2011; lk 354-355). Antud teos ei olnud mitte ainult teaduslik, vaid pakkus kõneainet tavainimestele, kes said osaks olla teadusest vaatamata nende soole, rassile või ühiskondlikkule staatusele.

Eysenck alustab teost viidates Binet ja Burti panusele intelligentsuse defineerimisel ning selle seostamisel erinevate sotsiaalse seisundi näitajatega. Ta käsitleb IQga seotud raskusi, näiteks konstantsuse probleem, mis seisneb IQ käsitlemisel nii võimete mõõduna kui ka püsiva omadusena (Eysenck, 1962/1972; lk 13). Lisaks toob Eysenck näiteid kõrge IQga üliõpilastest, kellel ometi elus teistest edukamalt ei läinud (lk 21) ning toob välja, et tema seisukohast lähtuvalt küündib intelligentsuse päritavus 70%-ni (lk 34). Raamatu “Tunne oma võimeid” viimase ning suure osa moodustavad kaheksa IQ-testi, milles igaühes on 40 küsimust. Testidele eelneb ka juhend, milles on välja toodud, kuidas teste lahendada ning hiljem ka, kuidas punkte IQks teisendada (Eysenck, 1962/1972; lk 39 & 187). Nagu mainitud ka Paul Keesi poolt raamatu lõpus asetsevas tõlkija järelsõnas, on Eysencki töö intelligentsuse teemal huvipakkuv nii Eesti kui välismaa rahvastikule, kuna on ju intelligentsus seotud nii laste koolitaseme ja õppeedukuse kui ka tööalase edukusega, mis tuleneb üpris suures osas pärilikkusest (Eysenck, 1962/1972; lk 191-192). Eysencki raamat äratas kindlasti eesti rahvas eksponentsiaalselt suureneva huvi intelligentsuse teema vastu, tõustes Nõukogude ajas suuremaks huviobjektiks, kui tolleaegsed piirangud ette nägid.

Paul Kees, raamatu tõlkija, oli üks olulisi eestlasest teadlasi, kes esmakordselt tõi Eestis tehtud teadustöö tulemused intelligentsuse kohta rahvusvaheliste ajakirjadeni (Mõttus jt, 2011; lk 359). Tema suurim panus intelligentsuse uurimisse oli mõõtmisvahendite väljatöötamine erinevate testide näol, mis hindasid laste kooliküpsust ning samuti tõlkis ta mitmeid töid näiteks aja- ja arvumõistete kujunemise kohta lastel ja ka käesoleva raamatu “Tunne oma võimeid” (Allik, 2021; lk 124). Viimane on olnud märkimisväärselt suureks inspiratsiooniks paljudele Eesti teadlastele, keda Eysencki töö puudutas ja motiveeris. Keesi tõlketöö muutus populaarseks ajal, kus rahvusvahelised teadustööd ei olnud Eesti pinnal hõlpsasti kättesaadavad. Seega pakkus võimalus testida oma loogilist mõtlemist, sõnavara, arvutusoskust ning ruumilist mõtlemist innustust nii tavainimestele kui järgnevatele teadlastele.

Vaatamata teose “Tunne oma võimeid” olulisele panusele intelligentsuse uurimisse, ei ole kõik raamatus esinev ajakohane ning paikapidav. Näiteks on moodsa aja suurimaks kriitikaks Eysencki tööle, et ta seostas rassid IQga viidates mustanahaliste madalamale intelligentsusele, mis tänu tänapäevaste uuringute tulemustele paika ei pea (Colman, 2016). Samuti kohtab tema raamatus tol ajal vastuvõetavaid, kuid tänapäeval enam mitte nii väga, sõnu kirjeldamaks erinevaid inimesi, näiteks “idioodid”, “debiilsed” või isegi lihtsalt “rumalad inimesed”, milletaolisi nüüdisaja teaduskirjanduses tõsiseltvõetavana eriti ei kohta. Eysencki töö peegeldab tolleaegseid teaduse piiranguid, kuid samas ka olulisi edusamme ning tõekspidamisi, millest mõned vastavad ka nüüdisaegsete teadustulemuste kohaselt tõele. Kogu tööd ja sellekohast kriitikat lugedes saame aimu tolleaegsetest ühiskondlikkest, poliitilistest jm hoovustest, aga samas ka teaduslikest hoiakutest, mis koostoimes moodustavad dialoogi ühiskonna ja teaduse vahel. Intelligentsuse päritavusegi kohta on leitud täpsemaid andmeid, et lapseeas on geneetiliste tegurite mõju IQle üpris madal ning täiskasvanueas pärilike tegurite mõju suureneb kuni isegi 80%-ni, mis viitab Eysencki üsna täpsele hinnangule intelligentsuse päritavuse kohta, mida tänapäevased uuringud on täpsustanud ja täiendanud (Mõttus, Allik & Realo, 2011; lk 95). Kuigi Eysencki teostes esineb nüüdisajal mittepaikapidavaid nähtusi ja arusaamu, on selles ka paljut, mis vastab tõele ka tänapäeva teaduse kontekstis, mistõttu jääb Eysencki siiski üheks silmapaistvamaiks individuaalsete erinevuste ja intelligentsuse uurijaiks. Iga teadlane, nii ka Eysenck, on oma aja väärtuslikud teaduslikke leidude edasikandjad, mistõttu nende panus on igati väärtustatud, isegi kui osad leidudest on tänaseks ümber lükatud.

Raamatu eestikeelse tõlke eesmärk oli laiemale lugejaskonnale seletada intelligentsuse olemust ning selle mõõtmisega seotud põhimõtteid. Mis teeb selle raamatu ilmumise aga märkimisväärseks on fakt, et nõukogudeaegses Eestis oli psühholoogia ning intelligentsuse valdkond võrdlemisi suur tabu, mistõttu oli antud teemal kirjandus vägagi piiratud. Seega oli üllatav ja märgilise tähendusega, et raamat üldse ilmuda sai. Olev Must ja Jüri Allik toovad raamatus "Intelligentsuse psühholoogia" (lk 355) välja, et raamatu ilmumise näol oli tegu väga julge teoga, mille taga sai olla vaid tsensori hajameelsus või siis varjatud heasoovlikkus (Mõttus, Allik, & Realo, 2011; lk 354-355). Kuna Nõukogude Eestis valitses range tsensuur ja propaganda, siis omandas Eysencki läänelik ülevaade psühholoogiast ja intelligentsusest täiesti teistsuguse tähenduse. Eysencki (Suurbritannias karjääri teinud saksa uurija) raamatu näol oli tegemist justkui portaaliga läänelikku, propagandavabamasse psühholoogiasse. Usutavasti oli see sündmus lootuskiireks nii mõnelegi Eesti nõukogudeaegsele psühholoogile.

1960ndatel ja 70ndatel oli Eysenck üks kõige viidatumatest psühholoogist teadlastest, mistõttu ei saa tema mõju teaduskonnas alahinnata (Allik, 2024; lk 261). Individuaalsete erinevuste avastamine ühes Binet’, Galton’i, Termani ja teiste nimekate inimestega muutus tänu Eysencki panusele veelgi olulisemaks ja teaduslikumaks, kuna Eysenck suutis kokku võtta palju erinevaid lähenemisi ühes teoses. Tänu Eysencki keerukate kontseptsioonide lihtsamale sõnastamisele, tõi ta inimesteni teadmise, et intelligentsus puudutab mitmeid eluvaldkondi, sh töö-, kooli- ning eraelu. Niisamuti said inimesed end ise testida tänu Eysencki poolt teoreetilise ja praktilise kogemuse sidumise üheks informatiivseks kogemuseks raamatu näol. “Tunne oma võimeid” saab pidada õnnestunud katseks tuua IQ tähendus ja olulisus tavainimesteni võrdlemisi lihtsas keeles, et pakkuda üldisele rahvastikule ligipääsu teaduslikele avastustele ning seisukohtadele, mis panevad aluse inimese olemuse aspektidele.

Allik, J. (2021). Eesti psühholoogia lugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Allik, J. (2024). Psühholoogia ajalugu. Jüri Allik, Tartu Ülikool, psühholoogia ajalugu.
Colman, A. M. (2016). Race differences in IQ: Hans Eysenck's contribution to the debate in the light of subsequent research. Personality and Individual Differences, 103. 182-189. https://doi.org/10.1016/j.paid.2016.04.050
Eysenck, H. J. (1972). Tunne oma võimeid. (P. Kees, Tlk). Perioodika. Tallinn. (Algne teos avaldatud 1962).
Mõttus, R., Allik, J., & Realo, A. (2011). Intelligentsuse psühholoogia. 354-355. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Ajouté au bande de temps:

Date:

Les images: